neljapäev, 7. mai 2015

Mis see trenniblogi üldse olema peaks?

Suur trenniblogi küll, ise pole mitte midagi enam trennist või seonduvast kirjutanud. Samas ma olen ülirõõmus, et ma pliiatsi jälle kätte olen võtnud. Nüüd oleks vaja, et saaks mõlema korraga toimima. Jep, nimelt see nädal pole just eriline trenninädal olnud. Ma pole kordagi midagi teinud...

Eelmine nädal käisin vähemalt kolm korda korralikult jalutamas ja tegin ka kolm korda 50 min trenni. Nüüd aga...ma ei mäleta, miks esmaspäeval midagi ei teinud, aga teisipäeval olin terve päev sõidus ja koju jõudes sedavõrd kurnatud, et väsimust jagus kolmapäevagi.  Täna (K) ma konkreetselt lihtsalt istusin arvutis või joonistasin või sõin. Vahelduseks kantseldasin kassi, sest too oli totaalne pätu: tõi linnu, keeras tarantli puuri upakile, ronis mööda sääsevõrku katusele ja tramburaitas seal ringi ning viimaks hakkas sirutusalusest nööpnõelu välja sikutama ja nätsutama! Päriselt, milline kass üritab nõelu süüa?! Enesetapusoov? Ma pärast ikka jälgisin teda korralikult, kui ta ringi käis, et mis opakusega järgmiseks lagedale tuleb...

Ja siis ma mõtlen siin vaikselt, et millest kirjutada. Millest üldse trenniblogides kirjutatakse? Näidatakse enne/pärast pilte, mõõdetakse kadunud sentimeetreid ja kilosid, postitatakse toidu- ja motivatsioonipilte ning loetletakse ülitäpselt, mis trenni ikka tehtud sai. Ma kohe ei teagi... See pole päris see, kust ma alustada tahan või millest üldse kirjutada tahan. Sentimeetreid võiks kaotada küll, aga mul pole siin mõõdulintigi, no ja selleks ei hakka ostma ka. Kaalu pole mõtet jälgida, sest kui ma lihast juurde tahan, siis saa sa aru, mis see hea on, kas see, kui tõuseb või see, kui langeb või see, kui paigal püsib. Enne/pärast piltide jaoks oleks vaja see pärast ära oodata... Toitumine, vot sellest võiks ehk natuke rääkida. Ja ilmselt siis iga nädal teha väikese kokkuvõtte ka, et kas tegin trenni või ei, sest siis on häbi kui ei teinud ja vot motiveerib rohkem pingutama ja vähem lohetama. Selle võiks ka ehk kirja panna, kui jõuan jälle mõne kätekõverduse rohkem teha või rasked harjutused muutvad lihtsateks (siis tuleb muidugi rohkem kordusi või veel raskemaid harjutusi tegema hakata). Selline areng on palju mõnusam jälgida. Kusjuures kallis on juba paar korda maininud, et käelihas on ilusti näha, hehe. Äkki tulevad need lõuatõmbed ka ikka kunagi ära!

Selline lugu, lähen teen ruttu mõned kõhulihased ja kätekõverdused ka ikka. Siis pole vähemalt täiesti nulli päev täna! No ja ei saa nii ju, et sõbranna räägib rõõsalt, kuidas tema on neli tundi täna spordiklubis ja kohe varsti saab treeneriga ka jõusaali ning mina samal ajal mugin isetehtud bountyt ja kiidan, et on teine ikka tubli küll ja tahaks ka ja kade olen ja siis võtan ühe bounty veel ning passin edasi arvutis.


3 kommentaari:

  1. Hahahaha, mulle meenub, et ca 3 nädalat tagasi, kui mul oli täielik madalseis ja ma oleks ainult muginud ja pikutanud(ja maganud), siis sa rääkisid, kuidas ilusti trenni teed ja palju sa juba see nädal teinud oled jne..ja siis mul oli niiii paha tunne..sest ma lihtsalt ei tahtnud midagi peale lebotamise teha...ja siis mul olid sellised süümekad :D
    Aga meie erinevus on see, et sa ikka ajad ennast püsti ja teed reaalselt midagi sinna bounty kõrvale..mina..mina..ootan paremaid aegu :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh..oleks ma siis palju teinud. Ma tegin ainult kahte sorti kätekõverdusi ja oma kõhulihaste harjutusi. Rohkem ikka ei viitsinud :D Samas ok, VÄHEMALT sedagi :P

      Kustuta
    2. Just...VÄHEMALT sedagi :D

      Kustuta