Sume öö. Hõbedane kuuketas maalis pilve tagant valla pääsedes ookeanile sillerdava valgustee, mis oli lummavalt romantiline, aga samas ka äärmiselt praktiline. Täiskuu valgusest ja linnakumast piisas, et rannas ilma taskulampideta liigelda. Jalutasime mööda veepiiri ja otsisime märke elust. Nimelt olime tulnud täiskuu ööl liivaranda ühel kindlal eesmärgil, et kohata nahkkilpkonna (Dermochelys coriacea). Sattusime laiale jäljereale, mis pani mind algul rõkkama, et oh, kilpkonna jäljed! Lähemale jõudes aga muutusin kõhklevaks, sest tundus nagu liivas oleks sõitnud hoopis mingi masin, väike traktor või ATV. Siiski mitte! Kaldavallilt pehmest liivast leidsime eest hiiglase. Kilpkonn oli munemisega juba ametis ja ägises aeg ajalt. Meie vajusime mõne meetri kaugusele liiva istuli ning jälgisime lummatult üüratut olendi tegutsemist. Ma jõudsin mõelda, et kilpkonn ongi umbes nii suur, kui ma ette kujutasin, kui hiiglane äkki oma esijäsemed välja sirutas ja kohe palju uhkemad, ahhetama ajavad mõõtmed omandas. Loibadega kaevas nahkkilpkonn liiva aeglaselt, kuid tõhusalt ja nii, et liiv lendas kaarega ka pealtvaatajateni. Kui munad said mitmesse lähestikku asuvasse kohta liiva sisse peidetud ja plats korralikult kinni kaetud, hakkas hiiglane otsime tagasiteed ookeani. Nahkkilpkonnad käivad munemas täiskuu öödel, sest sel ajal on veepind hele ja vihmamets tume ning valguskontrast aitab neil orienteeruda. Paar korda tundus, et linnakuma ajab looma segadusse, kuid siis leidis ta õige suuna kndlalt kätte ja rühkis üllatavalt kiirelt tuldud teed mööda tagasi. Ookeani jõudes tundus hiiglane justkui poole väiksemaks muutuvat, eks seetõttu, et avar ookean oli võrdluseks midagi muud, kui ümber ringi seisvad väikesed inimesed. Lained neelasid nahkkilpkonna kiirelt endasse, kuid meie jäime veel natukeseks lummatult talle järele vaatama. Nii uskumatult ilus kohtumine. Kogemus, mis pani mind elu ilu veel rohkem au sees hoidma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar