Zenette

Zenette nägu on kõige rohkem parempoolne pilt... Tahan teda veel joonistada, et tema olemust paremini kinni püüda.

Zenette on majakass, kes õue peale hiilib alles pimeduse varjus. Enamasti ta magab Fredi diivanil või luurab teise korruse rõdupiirde pealt hoovil liikujaid nagu boss. Kräunuda kähiseb ta kareda suitsetaja häälega ja välja näeb ta alati selline, et tal on kõigest ja kõigist suva, elunäinud karm mutike. Pärit on ta pealinnast, kus tänavakassina end Coca-Cola majja sisse sõi ja seal inimestele hinge läks ning viimaks nii ka siin kodu leidis.

Ämbliknaine

Meil oli sõbrannaga ühine joonistamise teema - ämblikud. Minu pilt tuli siis selline. Katsusin natuke teise nurga alt läheneda kui tavaliselt (no ma joonistan viimasel ajal ju lihtsalt loomi nii nagu nad on, ilma fantaasiata, aga seda ju ka ikka vaja arendada!). Sõbranna pilti pole veel näinud, aga kuuldavasti tuleb see vägev (nagunii tuleb, ta on minust mitu korda parem joonistaja ka) :D Me muidu eelmisel suvel-sügisel saime tihti kokku ja joonistasime koos. Aga kes ütleb, et nüüd ei saa koos kunsti teha. Saab ikka. Mina siin PGs ja tema Eestis :)

Trenniblogi: vihm ja kõht

See nädal algas tublilt, aga lõpp vajus ära. Tundub, et normiks on saanud kaks trenni nädalas kolme asemel. See on loomulikult parem, kui mitte midagi, kuid tahaks siiski selle kolmanda ka ära mahutada. Muidugi loll, kes vabandust ei leia. Mina loll pole, mul vabandused olemas. Aga vabandamise asemel võiks laiskust rohkem nahutada ja aega paremini planeerida. Jalutama tahaks minna jubedalt, aga kuivaperioodi alguse asemel otsustas Ilmataat meile hoopis vihmaperioodi tippu näidata.

E jalutasin 2,6 km
T jalutasin 2,6 km ja tegin 60 min trenni ka (kõht+käed+kardio)
K 55 min trenni (kõht+jalad)
N - plaanitud puhkepäev
R - käisime linnas tööl ja külmkappi täitmas, lisaks hakkas õhtul kõht vastikult keerama
L - kõht ikka jamas kergelt, miks, ei tea...vesi peaks olema korralikult puhas tänu filtrile ja midagi halba ka nagu söönud pole, kuid siiski on meil aegajalt mingi kõhujama kallal, õnneks niivõrd kerge, et ainult keerutab, kuid ega seegi meeldiv ole
P - kõht enam ei jamanud, aga laiskus tuli ja seekord võitis ka

Vähemalt täna tegin trenni, tubli 50 min! Aga 10 min kardio pidin lõpust ära jätma, sest kõht hakkas jälle keerama. Mismõttes nagu? Millest? Igatahes ma siis lamasin peale kõhu-jala trenni voodi peal ja oigasin, et paha on, nii umbes 5 min, siis  hakkas parem ja nüüd peale pesu pole enam midagi viga. Aga kõht on ikka mingi põhjusel selline hellake, peab temaga rohkem arvestama lähipäevil. Ei tea, kus see kurjajuur on ka...mhh.

Üks tähelepanek veel trenni poole pealt: kui varem jõudsin tunniga kõik lihasgrupid läbi käia, siis enam ei jõua. Ilmselt seetõttu, et lisasin mõned uued harjutused ning teen neid ka niimoodi põhjalikult, tunnetades, mitte kiirustades. Lisaks katsun iga kord ka vähemalt 10 min kardiot lõpetuseks teha (kuigi saan selle peale kommentaare, et kas elevant pääses lahti või...aga hüppamine on parim ju :D). Tavapäraseid harjutusi ei taha ka välja jätta, sest need mõjuvad endiselt, 40 kordust täis teha ei ole niisama lihtne, vaid on tunda ikka, et lihased teevad tööd. Samas mul pole ammu lihased valusaks jäänud järgmiseks päevaks. Vahel on natuke nagu väsinud, et on tunda kohe, et tuleb ikka päev puhkust ka anda, kuid lihasvalu pole ammu olnud... See pole otseselt halb ju, aga siiski. Vahel ma mõtlen, et kas üldse mõjub... Samas vähemalt hea enesetunne on tänu trennile (õnnehormoonid jeei!), seega ma ikka jätkan nii usinalt, kui suudan. Küll see töö ükskord välja ka paistma hakkab.

Pildistanud pole, selle asemel joonistasin :)

Ma ei tea, mis pildistamise väljakutsest saab, sest see grupp vajus soiku, kust ma varem teemasid ammutasin. Mulle muidu sobis see, et tuli uus teema ja mul oli paar päeva aega mõtiskleda ja see teoks teha. See variant meeldib mulle natuke vähem, et on rodu teemasid ees ja siis pildistan. Ühe teema kaupa on mõnusam. Vaatab, mis saab. Vahepeal joonistasin aga draakonipoja. Kui oleks värve, siis ta oleks roosa nagu draakonivili ja tumedamad osad oleksid rohekad nagu soomuste tipud viljal. Tiibu pole, sest tiivad kasvavad hiljem. Suurena on selline nagu ühel eelmisel pildil :D

Kohtumine väikese draakoniga

Cuvier'i kääbuskaimaniga (Paleosuchus palpebrosus) kohtusin esimest korda ühel kaunil ja põneval ööl, mil üks maksimaalset kasvu (natuke alla 1,5 m) isend blokeeris autotee ning meil oli jupp aega nuputamist, kuidas ta rajalt eest saada, et saaksime oma teekonda jätkata. Jäime seetõttu lausa turistile lennujaama järgi minemisega hiljaks. Samal ööl leidsime kullakaevandusse viivalt teelt mudalombist ka noorukese kääbuskaimani, kes veetis meie seltsis natuke aega, olles vaimustavaks kaaslaseks ja modelliks. Välimuselt meenutas ta väikest tiivutut Smaugi, kuid panime talle hoopis lihtsakõlalisema nime - Kaimu. Pisike Kaimu sõi meie juures olles ära ühe krabi, mõned kalad ja hulga konnasid. Kui talle miski ei meeldinud, siis andis ta sellest märku korraliku sisina-susinaga. Üldiselt oli ta aga oma ajutise pesaga suhteliselt rahul, kui keegi parasjagu teda liiga lähedalt uudistamas polnud. Eelmisel nädalal lasime ta aga tagasi vihmaveelompi, sest kaua vaba hinge ikka kinni hoida... Las elab džunglis ja kasvab suureks ning võimsaks. Võibolla kohtume kunagi veel :)

Minu lemmikud kokkamisblogid

Mulle meeldib köögis askeldada (kui just nõusid parasjagu ei pea suuremas koguses pesema). Kokkamiseks ammutan ma ideid igalt poolt: Jamie Oliveri saadetest või kokaraamatutest või blogidest. Tavaliselt ma otsin mingi retsepti välja ja modifitseerin selle endale sobivaks. Vahel teen ka kohe esialgse retsepti järgi ja jätan alles hilisemaks meelde, mis muudatusi vaja oleks (vahel ei ole vaja ka, ma nii pirts ka pole alati :D). Retseptide kombineerimist ja rohkem isetegevust on vaja läinud just eriti viimasel ajal, mil ma nisujahu ja suhkrut enam väga süüa ei taha. Ma jagan ka siin oma suurimaid lemmikuid ja motivaatoreid :)

Paljas Porgand - http://www.paljasporgand.ee/ - Eesti neiu Merilin blogib teisel pool maakera Austraalias tervislikust toitumisest ja eluviisidest. Tal on väga vahvad toiduretseptid ja ma ei suuda ära oodata, mil tema kokaraamatut lehitseda saan. Lisaks blogib Merilin koos oma imelisest fotograafist elukaaslasega ka oma seiklustest, kuid seda juba ühel teisel leheküljel.

LCHF Eesti - http://lchfeesti.blogspot.com/ - palju toredaid lchf retsepte ja vahel sekka muud juttu ka.

Kokkama Ragnega - http://www.kokkama.ee/ - vahva kokablogi, retsepte igale maitsele ja ideid omaloominguks oi kui palju.

Üks tervislikuma elu poole liikuja - http://v6idan-kaotades.blogspot.com/ - noor neiu jagab vahel huvitavaid alternatiivseid tervislikke retseptikesi. Hiljutine leid, mis jäi meelde.

Trenniblogi: nädala kokkuvõte

Mõtlesin see nädal korra, et miks ma pidin selle trenni teemalise rubriigi siia tegema. Nii kiire nädal oli jälle, et kuidagi ei mahtunud see liigutamine sinna ära. Aga mis seal ikka, vahel on ka selliseid nädalaid ja vahel ka mitu tükki jutti. Võibolla just see, et ma teadsin, et pean siia kokkuvõtte tegema, sundiski mind ikka natukenegi trenni tegema. Muidu oleksin ainult hambad laiali pikutanud vabadel momentidel :D Ei, kohe päriselt, ma ei jõudnud isegi joonistada...

Igatahes selle nädala trennid on siis järgmised:

E -
T -
K -
Jep, just nii... E ja K oli töö ravimtaimedega ja aeg möödus autos või kuivatis, T passisin vist niisama maha või ka mitte, ei mäleta, aga trenni igatahes ei teinud.
N 65 min trenni (40 x kõik lihasgrupid+soojendus ja venitus ka ikka, need on alati)
R 4,8 km + 2,6 km jalutamist, õhtul 2 harjutust kõhulihastele ka
L - (poe- ja linnapäev, esialgu olid toredad plaanid kuskile randa või matkarajale ka minna, kuid pidime hoopis jälle mitu tundi ravimtaimedega mässama, nii palju siis vabast päevast)
P 2,6 km + 2,6 km jalutamist liblikavõrguga :) See oleks peaaegu kogu trenniks jäänud, sest välja arvatud see aeg, mil metsas olin, piinas mind pidev kerge peavalu. Selline vastik väikene, et häiris, aga samas ei tahtnud tabletti ka võtta. Üldse oli selline jõuetu olla, et midagi ei jaksanud teha. Aga ei, ma polnud haige, seekord võin hoopis kogu täiega hormoonide vabanduse taha peitu pugeda. Aga nagu hormoonide põhjustatud jamadel kombeks, tulevad ja kaovad hetkega ning seega avastasin ühel momendil, et mul on täitsa mõnus olla. Ju hormoonitasakaal loksus paika tagasi. Seega tegin  65 min trenni ka ikka (10 min soojendust, 10 min kõht, 20 min jalad ja kann, 10 min käed, 10 min kardio - mõtlesin neid hüppeid tehes, et suren ja kallis mõtles teises toas, et karu on tuppa tulnud...ja lõppu 5 min venitust).

Seega nädala algus oli trenni poolest vilets, aga lõpp enam mitte. Nii hea, et kuivaperiood vaikselt algab, saab üha rohkem jalutama. Suuri siniseid Morpho'sid lendab samuti praegu eriti palju ringi, saab võrgutades veidi intervalltreeningut ka :D

Foto nr 5

Viies teema - peegeldus

Vihmamets mudalombis

Kuna grupp, kus ma seda väljakutset teen, oli soiku vajumas, siis uurisin vaikselt uusi võimalusi ja oleksin peaaegu kahe silma vahele jätnud, et päris välja surnud väljakutse siiski veel polnud. Paar päeva oli paus, aga tuli siiski uus teema.
Midagi peegeldavat siit vihmametsast just naljalt ei leia. Klaasi ma pildistada ei tahtnud, kuna sellest juba üks ilus töö oli tehtud, sestap läksin kõige traditsioonilisemat teed. Lasime täna kaimani vabadusse ning see sama lomp, kuhu loom mutta peitu puges, pakkus head võimalust pilt tähtajaliselt valmis saada. Vihmametsa peegeldus mudalombis, kas pole mitte prosta, aga samas romantiline. Vähemalt põhjamaalasele :P
Tegelikult ma tahtsin ju kaimanit (koos peegeldusega muidugi) pildistada, aga temast saime ainult ühe klõpsu enne mutta pugemist ja mina ei olnud tol hetkel fotograaf. Seega seda pilti siin ei näe ;D

Lähen paksuks ära vist

Kas ma tegin siis eelmisel nädala trenni või ei? Noh.... ütleme, et natuke ikka sai liikuda, aga oleks võinud rohkem.

E laisklesin maha, tegelikult mul oli joonistamistuhin sel päeval ja tagant järgi väga ei kahetse, et sellega kaasa läksin, sest viimastel päevadel on pliiatsiga läbisaamine jälle raskem olnud
T hästi pikk tööpäev, peale seda täielik laip ja vara magama, trenn 0
K puhkasin ikka veel pikast päevast,  passisin päev otsa, aga õhtul tegin ikka kätele ja kõhule trenni natuke
N jälle pikk tööpäev ja trenn 0
R jalutasin 2,6 km ja tegin 50 min trenni ka
L ei mäleta, mis peale linnaskäiku sai, kuid ilmselt passisin niisama
P võtsin end kokku ja tegin ühe korraliku 60 min trenni, tavalisele matil aelemisele, jalatõstetetele ning kükkidele lisasin seekord ka hüppamist, mõjus, sest järgmine päev oli tunda natuke; jalutasin ka jälle oma tavalise lühikese otsa (2,6 km)

Ehk et ei saanudki oma kolme korralikku trenni nädalas kokku. Jalutada ka mitte eriti. Viimane ajas kohati meele mustaks, sest siis kui pidin autos istuma, olid vahepeal nii ilusad ilmad, et oleks tahtnud pikemale matkale metsa minna. Aga eks see ole see Murphy, et siis kui olen vaba ja kodus ning saaks metsa minna, sajab mõnusalt, aga muidu paistab päike. Igatahes nüüd pean küll tõsist plaani esimesel võimalusel mägesid vallutama minna....võiks uuesti kullakaevanduse juures ära käia, seal on selline korralik tõusude ja langustega tee, et on paras trenn isegi siis, kui ma oma teotempos jalutan (aga ei saa kiiremini, sest iga krõpsu peale on vaja seisatada ja pilguga metsa puurida, sest nii näeb igasugu huvitavaid loomi/linde :P). Tartus oli selles mõttes lihtsam jalutada, sest seal polnud eriti midagi põnevat vaadata ja sai ikka korralikku tempot teha.

Muidu mul on viimasel päeval vist paeluss või midagi...selline nälg on kallal, nagu keegi sööks kõik toidu ära enne, kui see suust kõhtu jõuab. Eile ainult õgisin ja täna pole ka parem. Selline paks tunne kohe seepärast. Mina ei tea, mis toimub. Võibolla hormoonid mõjutavad midagi, aga samas on ju naistel alati tore kõiges ebatavalises hormoone süüdistada. Aga selline õhupalli tunne on, et mõtlesin juba korra, et peaks veel toitumispäevikut ka pidama hakkama, et no lihtsalt pärast natuke objektiivsema pilguga vaadata, kas ma tõesti sööngi nagu elevant või kujutan ette lihtsalt seda. No ja selle õgimise kõrval on eriti kehv tunne, et trenni pole väga teinud eksole... Ohjah... Õgardlus võiks ära lõppeda, siis oleks kohe normaalsem olla. Aga tegelikult pean süüdlaseks seda, et olen liiga palju süsivesikuid söönud ja see on lchf-i tasakaalu paigast ajanud ning nüüd ajab sööma. No oli seda litšijogurtit ja neid ingverikomme vaja? :D Jep, oli jah. Ma tahan uusi põnevaid asju proovida.

Nii et ilmselgelt jäävad trenni mõttes korralikud kiirkõnnid ja rohkem magusavabad nädalad tagasituleku aega. PG on siiski avastamiseks, kogemiseks ja nautimiseks. Küll mul on Eestis aega oma kaalu pärast põdeda. Siin olles keskendun pigem lihastreeningule ja unustan ära, et suure maja vannitoas on täispikk peegel ja kaal....kui see vaid nii lihtne oleks.

Mul ongi pidev dilemma sellega....ühel kaalukausil on tervislikumad eluviisid ehk rohkem liikumist ja vähem jama-toitu, teisel kausil on kõik uued ja huvitavad söödavad/joodavad asjad, mida PG pakub, ning seda õiget tasakaalu nende kahe vahel ei ole ma enda jaoks veel leidnud. Lisafaktorina see, et ma tegelikult ju ei peaks "tööl" käima, st see pole minu töö ju. Aga ma käin abiks ning seltsiks ja pidevalt näeb midagi hullult vahvat tänu sellele. Samas, kui koju jääksin, saaksin metsa avastada. Kuid Murphy  on ju see, et sel korral, mil mina kaasa ei lähe, on just eriti põnev, seega peab (peaaegu) alati kaasa minema noh! Mul on ju ikka veel erinevalt mõnest õnnelikust kõik need jaaguarid, margay kassid ja pekaarid nägemata! Ning paraku näeb loomi millegi pärast just teel autoga sõites, mitte metsas jalutades....mhh, mis loogika. Ok, jalutades näeb ka. Aga no mine sa tea, kumb see õigem valik on ikkagi. Homme jälle seisan sama otsuse ees..ilmselt ikka lähen "tööle"....ja saan selle eest tundide viis autos istuda... Vähemalt on ilm ilusam, kuna mäest all on alati ilusam või kui rannikul ka kole ilm on, siis siin on nagunii ka, sest vastupidist esineb väga harva.

Ok, aitab küll. Kui pikaks võib ühte igavat postitust venitada. Mul endal nõme kirjutada juba. Ilmselt oleks lõbusam, kui oleksin megatubli olnud ja eesmärgid oleksid kõik täidetud. Teinekord saab ehk sellest rääkida :D Vähem vingumist ja rohkem tegutsemist!

Elu ilu ehk kohtumine hiiglasega

Sume öö. Hõbedane kuuketas maalis pilve tagant valla pääsedes ookeanile sillerdava valgustee, mis oli lummavalt romantiline, aga samas ka äärmiselt praktiline. Täiskuu valgusest ja linnakumast piisas, et rannas ilma taskulampideta liigelda. Jalutasime mööda veepiiri ja otsisime märke elust. Nimelt olime tulnud täiskuu ööl liivaranda ühel kindlal eesmärgil, et kohata nahkkilpkonna (Dermochelys coriacea).  Sattusime laiale jäljereale, mis pani mind algul rõkkama, et oh, kilpkonna jäljed! Lähemale jõudes aga muutusin kõhklevaks, sest tundus nagu liivas oleks sõitnud hoopis mingi masin, väike traktor või ATV. Siiski mitte! Kaldavallilt pehmest liivast leidsime eest hiiglase. Kilpkonn oli munemisega juba ametis ja ägises aeg ajalt. Meie vajusime mõne meetri kaugusele liiva istuli ning jälgisime lummatult üüratut olendi tegutsemist. Ma jõudsin mõelda, et kilpkonn ongi umbes nii suur, kui ma ette kujutasin, kui hiiglane äkki oma esijäsemed välja sirutas ja kohe palju uhkemad, ahhetama ajavad mõõtmed omandas. Loibadega kaevas nahkkilpkonn liiva aeglaselt, kuid tõhusalt ja nii, et liiv lendas kaarega ka pealtvaatajateni. Kui munad said mitmesse lähestikku asuvasse kohta liiva sisse peidetud ja plats korralikult kinni kaetud, hakkas hiiglane otsime tagasiteed ookeani. Nahkkilpkonnad käivad munemas täiskuu öödel, sest sel ajal on veepind hele ja vihmamets tume ning valguskontrast aitab neil orienteeruda. Paar korda tundus, et linnakuma ajab looma segadusse, kuid siis leidis ta õige suuna kndlalt kätte ja rühkis üllatavalt kiirelt tuldud teed mööda tagasi. Ookeani jõudes tundus hiiglane justkui poole väiksemaks muutuvat, eks seetõttu, et  avar ookean oli võrdluseks midagi muud, kui ümber ringi seisvad väikesed inimesed. Lained neelasid nahkkilpkonna kiirelt endasse, kuid meie jäime veel natukeseks lummatult talle järele vaatama. Nii uskumatult ilus kohtumine. Kogemus, mis pani mind elu ilu veel rohkem au sees hoidma.

Foto nr 4

Neljas teema - natüürmort ehk vaikelu

Maracuja ehk passioon ehk kannatuslille vili

Oh, kuidas ma mässasin selle teemaga. Esiteks mul polnud väga ideid, peale selle, et lähen turule ja pildistan seal...pildistasingi. Aga. Siis ma hakkasin mõtlema, et ma ei taha ikka minna lihtsama vastupanu teed. Noh selles mõttes, et keegi teine on ju kompa juba paika pannud, mina lihtsalt valin pildistamise nurga. Nii õpib vähem. Seega üritasin ikka ise ka.

Esmalt passioonidega, aga siis kui sain asja paika ja juba nägin vaimusilmas, et "ahhaa, selline pilt tuleb teha!", siis läks valgus minema... Mul siin paremat valgusallikat võtta ei ole kui päike. Seega ma ootasin ja ootasin seda päikest ning lõpuks andsin alla. Loomulikult tuli siis varsti päike pilve tagant välja ka, aga ma olin pooliku passiooni juba nahka pannud selleks ajaks. Seega see pilt ei ole päris täpselt see, mida ma tahtsin. Natukene rohkem ruumi tahtsin vasakule poole, et viljad koos varjudega paremini kolmandikujoone peale jääksid, hetkel minu maitse jaoksnatukene liiga keskel...või ma ei teagi..miski häirib.  Ma ei saanud ju proovida ka, et mis see häirib ja ei teagi, kas teisiti oleks parem tulnud või ei...Aga ega see ka nüüd nii vilets pole. Värvid on mõnusad ja kontrast ka selline lahedalt dramaatiline.

Hiljem proovisin pildistada ka oma metsaleide, kuid kui valgus koostööd ei tee, siis ei saa. Kell oli juba edasi nihkunud ja päike ka ning seega ei valgustanud enam seda mõnusat kohta, kus hommikul kannatuslille vilju pildistasin. Mujal aga ei saanud enam sellist dramaatilist tulemust nagu ma tahtsin... Vähemalt ma õppisin selle pildistamise käigus nii mõndagi kasulikku juurde ja sain meenutada, kuidas mulle kunstikoolis juba ei meeldinud eriti ise natüürmorte kokku kombineerida (kuigi siis olin ma selles palju osavam või vähemalt käbedam).

Minu lemmik: draakoniviljad ja muu kraam Cayenne'i turul

Nõrk kompa ja igav valgus aga viljad ise on toredad (leitud kõik Kaw mäe otsast).

Kaunast klaver :) See meeldib mulle ka, aga tundus ka liiga lihtne lahendus.

Mis on minu tervislik toitumine?

Tervislik toitumine on tänapäeval juba nii keeruline mõiste, et iga ühe jaoks tähendab see ise asja. Õige kah, sest tegelikul ongi toitumine äärmiselt individuaalne asi. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Kes on allergiline, kes ei talu mingit suuremat toitainete rühma (gluteeni, laktoosi vms) ja kes võib kõike süüa ning on ikka terve ja ideaalses kehakaalus. Kuna ma ei taha siia magistritöö või doktoritöö mahulist kirjutist, siis ma ei hakka pikalt lahkama, et miks ja kas ja kes ning lähtun ainult iseendast. Seega - mis on minu jaoks tervislik toitumine?

Eelkõige peaks toit olema võimalikult puhas. See tähendab minu jaoks võimalikult looduslikku ja lisaainevaba toitu. Mida vähem värv- ja säilitusaineid seda parem. Mida vähem tehislikke kemikaale, antibiootikume jms ehk mida ökom, seda parem. Mida mahedamast põllumajandusest aedviljad ja mida õnnelikema kanade munad, seda toredam. Ja nii edasi.

Tõsi, ma ei söö ainult ökopoetoodangut ja enda aia saadusi, kuid ma teen seda võimalikult palju. Ja ma loodan, et aja jooksul see protsent üha suureneb ja suureneb.

Toidu puhtus eeldab ka seda, et ma väldin võimalusel igasugu valmistoite ja poolfabrikaate ning kokkan ise. Mulle hullult meeldib kokata nii, et see pole minu jaoks mingi probleem, pigem nauding. Ainuke probleem tekib välitöödel, kuhu ei ole võimalik lõputus koguses kodust kraami kaasa võtta. Siis tuleb leida parim kompromiss minu eelistuste ja poes pakutava vahel.

Kui ma peaksin paari sõnaga oma toitumist kirjeldama, siis lisaks puhtusele tuleks veel jutuks väga liberaalne LCHF (low carb high fat ehk vähe süsivesikuid, palju rasvu).

See tähendab, et ma väldin:

• eelkõige nisujahu
• eelkõige valget suhkrut, aga ka muid töödeldud magusaineid
• tärkliserikkaid juurvilju
• üldse süsivesikurikast toitu (aga on ka erandeid)
• alkoholi ja üldse tühje kaloreid (suhkrurikkad joogid kõik)

AGA ma ei väldi seda kõike 100 %. Esiteks mul on vahel patupäevad, mil ma söön ka nt jäätist, tumedat šokolaadi või paremal juhul lchf maiustusi, vahel joon klaasi punast veini või ingveriõlu (PGs on viimane küll alkoholivaba, aga süsivesikuterikas ikkagi).

Teiseks ma söön siiski mingil määral looduslikke süsivesikuid: mett, marju, puuvilju. 

Ma söön vahel ka peeti, kaalikat, porgandit ja kartulit, aga oluliselt väiksemates kogustes korraga, kui varem ja oluliselt harvem.

No ja nt tatart söön ma vahel ka. 

Mida ma siis enamasti söön? 

• maa peal kasvavaid aedvilju (lillkapsas, brokkoli, suvikõrvits, tomat, kurk jne)
• igasugust liha (kana, kala, siga, veis, ulukid..)
• mune
• juustu
• hapukoort
• võid
• igal kujul kookost
• puuvilju ja marju (see eristab mind kohe tavalisest LCHF toitumisest)
• natuke ka juurvilju (samuti ebaLCHFlik)

See on nüüd ideaal, ega ma alati nii ideaalselt ei toitu. Aga ma pürgin sinna poole või õigemini otsin endale sobivat tasakaalupunkti. Võiks küsida, et miks? Kõige lihtsamini mõistetav oleks ehk see, et liigne suhkur ja valge jahu rikuvad mu näonahka. Selline toitumine hoiab kontrolli all mu muidu punetama ja kestendama kippuva naha. Kohe kui ma rajalt kõrvale olen kaldunud, on seda mu näost näha (kuigi ka nt vähene uni on vahel lisafaktoriks).

Samuti mõjutab toitumine mu enesetunnet, ausalt, liiga süsivesikuterikas toit tekitab pohmakalaadse tunde! Eriti suures koguses. Tarbides vähem süsivesikuid on mul rohkem energiat ja jaksu. Kohe kui liigselt pahna sisse söön, saan tasuks väsimuse ja loiduse, kõhus on raske tunne nagu oleks sangpommi alla neelanud. Liiga palju süsivesikuid korraga = halb olla hiljem. Samas süsivesikul ja süsivesikul on minu jaoks vahe, nt tatar ei mõju mulle halvasti, aga kaerahelbepuder pole parim valik. Väiksemas koguses kaerahelbed aga nii hullult ei mõju. 

Lisaks ei ole mul selliseid ideaalseid geene nagu mõnel ja minu keha on koguja tüüpi ehk et ma võtan  suhkrut ja jahu tarbides kergelt juurde. Aga kes ei tahaks olla ilus ja sale. Kui ma teen trenni, siis oleks ju tore, kui lihased välja ka paistaksid, mitte polstri all peidus oleksid. 

Kui ma PGsse tulin, siis esialgu toitusin nii nagu teised st põhiliselt riisist ja pastast. Mulle avaldas see kohe mõju ja läksin ümaramaks. Nüüd katsun vaikselt rajale tagasi saada. Ma ei ole siin olles liialt karm (kuigi see tagaks ilmselt kiiremad tulemused), sest esiteks on siin imehäid puuvilju, mida ma koju naastes enam nautida ei saa ja teiseks on siin jäätiseputka maailma parimate jäätistega. Siin tuleb mängu põhimõte, et toit ei tohiks muutuda elu mõtteks (ja mitte ainult "eat to live, not live to eat" ehk "söömine ei tohiks olla lemmikajaviide" mõttes). Minu meelest ei ole kuigi tore, kui peab loobuma asjadest, mida tõsiselt naudid. Selline toitumine ei ole kindlasti ka jätkusuutlik. Seega ei kavatse ma ka edaspidi end alati jube rangelt piirata ja piinata ega teha toitumist enda kinnisideeks. Põhiline on ikka tervis ja õnn ning enesega rahulolu. Sellest küljest annab mulle kord kuus söödud ema või tädi küpsetatud koogitükk palju rohkem häid emotsioone, kui seda teeks selle koogitüki söömata jätmine. Liiga paljud on kinni aga selles, et loevad hullunult kaloreid ja arvestavad toidu ümber selleks mitu lisa grammi see nende kehakaalule lisab. Minu meelest on aga nii, et kui sa sööd ühel päeval natuke rohkem, siis automaatselt tahad järgmine päev veidi vähem süüa ja ongi asi tasakaalus. Lihtsalt peab rohkem oma keha kuulama, kui toitu numbriteks arvutama (ma saan aru, et kalorite arvutamine on vajalik ka, aga kui üldpõhimõtted on selged, siis ma ei näe sel enam mõtet). See on tegelikult minu toitumise kolmas põhimõte - intuitiivne toitumine. 

Intuitiivne toitumine eeldab oma keha kuulamist. Süüa tuleb täpselt nii palju, et kõht on täis. Ei mingit "taldrik tuleb tühjaks süüa!" reeglit. Seda asja ma alles õpin, sest ikka kipun head asja rohkem sööma, kui vaja oleks. Maitse pärast eksole. Ja ka seepärast, et nõme on alles jätta mingit väikest tükki ju... Samuti ei ole nii, et kohe kui sööd "halba" toitu, on surm silme ees. Kui keha midagi nõuab, siis ju tal on selleks põhjus. Peab lihtsalt vahet tegema, kas see on mingi niisama isu või tõsisem soov. Noh et kui mul on kommiisu, siis ilmselt võtaks selle ära ka mingi tervislikum alternatiiv, kasvõi keedumuna või klaas vett. Samas kui mitu päeva on olnud selline tunne, et tahaks tatart, siis tulekski tatart süüa.

Lühidalt on minu jaoks tervislik toitumine puhas, intuitiivne ja päris liberaalne lchf. Ma alles vaikselt õpin ja kombineerin ja vaatan, mis minu jaoks see kõige parem ja jätkusuutlikum tee on, otsin tasakaalu. Loodetavasti aga muutub mu toitumine vaikselt üha paremaks ja paremaks. Ja sellega kaasnevalt olen ka tervem ja rõõsam ning rõõmsam :)

Mis see trenniblogi üldse olema peaks?

Suur trenniblogi küll, ise pole mitte midagi enam trennist või seonduvast kirjutanud. Samas ma olen ülirõõmus, et ma pliiatsi jälle kätte olen võtnud. Nüüd oleks vaja, et saaks mõlema korraga toimima. Jep, nimelt see nädal pole just eriline trenninädal olnud. Ma pole kordagi midagi teinud...

Eelmine nädal käisin vähemalt kolm korda korralikult jalutamas ja tegin ka kolm korda 50 min trenni. Nüüd aga...ma ei mäleta, miks esmaspäeval midagi ei teinud, aga teisipäeval olin terve päev sõidus ja koju jõudes sedavõrd kurnatud, et väsimust jagus kolmapäevagi.  Täna (K) ma konkreetselt lihtsalt istusin arvutis või joonistasin või sõin. Vahelduseks kantseldasin kassi, sest too oli totaalne pätu: tõi linnu, keeras tarantli puuri upakile, ronis mööda sääsevõrku katusele ja tramburaitas seal ringi ning viimaks hakkas sirutusalusest nööpnõelu välja sikutama ja nätsutama! Päriselt, milline kass üritab nõelu süüa?! Enesetapusoov? Ma pärast ikka jälgisin teda korralikult, kui ta ringi käis, et mis opakusega järgmiseks lagedale tuleb...

Ja siis ma mõtlen siin vaikselt, et millest kirjutada. Millest üldse trenniblogides kirjutatakse? Näidatakse enne/pärast pilte, mõõdetakse kadunud sentimeetreid ja kilosid, postitatakse toidu- ja motivatsioonipilte ning loetletakse ülitäpselt, mis trenni ikka tehtud sai. Ma kohe ei teagi... See pole päris see, kust ma alustada tahan või millest üldse kirjutada tahan. Sentimeetreid võiks kaotada küll, aga mul pole siin mõõdulintigi, no ja selleks ei hakka ostma ka. Kaalu pole mõtet jälgida, sest kui ma lihast juurde tahan, siis saa sa aru, mis see hea on, kas see, kui tõuseb või see, kui langeb või see, kui paigal püsib. Enne/pärast piltide jaoks oleks vaja see pärast ära oodata... Toitumine, vot sellest võiks ehk natuke rääkida. Ja ilmselt siis iga nädal teha väikese kokkuvõtte ka, et kas tegin trenni või ei, sest siis on häbi kui ei teinud ja vot motiveerib rohkem pingutama ja vähem lohetama. Selle võiks ka ehk kirja panna, kui jõuan jälle mõne kätekõverduse rohkem teha või rasked harjutused muutvad lihtsateks (siis tuleb muidugi rohkem kordusi või veel raskemaid harjutusi tegema hakata). Selline areng on palju mõnusam jälgida. Kusjuures kallis on juba paar korda maininud, et käelihas on ilusti näha, hehe. Äkki tulevad need lõuatõmbed ka ikka kunagi ära!

Selline lugu, lähen teen ruttu mõned kõhulihased ja kätekõverdused ka ikka. Siis pole vähemalt täiesti nulli päev täna! No ja ei saa nii ju, et sõbranna räägib rõõsalt, kuidas tema on neli tundi täna spordiklubis ja kohe varsti saab treeneriga ka jõusaali ning mina samal ajal mugin isetehtud bountyt ja kiidan, et on teine ikka tubli küll ja tahaks ka ja kade olen ja siis võtan ühe bounty veel ning passin edasi arvutis.

Foto nr 3

Kolmas teema - tervislik

Mina olen laip, mis laip üleeilsest öisest kilpkonnade vaatamisest ja eilsest varajasest äratusest ning pikast kurnavast päevast, seega ma ei jaksanud täna ka midagi keerulisemat ette võtta. Pealegi mul seekord ei tulnud ka mingeid geniaalseid ideid. Tegelikult oleks homme ka veel võimalik ilusti graafikus püsides foto valmis teha, kuid meil on järjekordne tööpäev ja vaevalt, et ma siis rohkem jaksan... Seega minu nägemus tervislikust on mu hommikusöök: blenderdatud kookoskreem, banaan, draakonivili ja sutsuke vett ning iluks peale veel draakonivilja ning kaneeli ja kookoshelbeid. Vahva värviline. Maitsev ka :)

Draakon & muna

Kuna mul on joonistamise isu suur, puhtalt tehnikat harjutada kohe üldse ei taha, aga samas inspiratsioonkriis on kallal (nagu viimasel ajal tavaline), siis palusin sõbral paar ideed välja pakkuda, mida joonistada võiks. Ma ei oodanud sellest tegelikult midagi erilist, sest eelmine kord, kui endale ideid lasin pakkuda, ei kõlvanud mulle lõpuks ikkagi ükski ja joonistasin jälle lihtsalt kassi. Aga seekord läks teisiti. Ülesanne oli joonistada ennast Daenerysena koos oma draakonimunaga. Mul hakkas kohe mõte tööle. Üks mõte hakkas kohe vinguma, et ma ei oska ju inimesi joonistada, eriti veel ennast ja ving-ving. Teine mõte mõtles juba, et mis poosis ja kuidas. Draakonimunaga oli lihtne, aga kui ise end Troonide mängu printsessiks teha, siis peab päris lohede emalt ikka matti võtma natuke. Vaatasin siis, et oh, kannab enamasti igasugu lendlevaid hõlste, jess ei pea jalgu joonistama! Natuke aega hiljem juba kirusin vaikselt mõttes, et peab mingeid volange tegema, mida ma üldse ei oska, et jalad oleksid poole kergemad :D Stiil on meelega selline multikalik. Igatahes ma ei tea palju sinna mind sai. Tõsi, naise joonistasin iseenda kehakuju järgi, lasin isegi spetsiaalselt endast pilti teha, et käte asendit vaadata (sõrmed, varbad on kõige võimatumad asjad joonistada üldse). Ja noh...eks ta selline kramplik ja kange ja siit ja sealt natuke kahtlane on (volangid on jõledad, kael on pikk, varjutada ma peast ei oska enam ja üldse ma tegelikult tegin seda pilti natuke edasi veel peale foto tegemist, kuna saba oli lame ja seelik oli kole...aga uut pilti ei viitsinud teha)...aga näitan teda ikka, sest siis näeb tulevikus loodetavasti, kuidas ma arenen.

Draakonimuna lugu - draakonivili ehk pitaia ei ole puuvili, vaid kaktusevili. Kaktus, mis selliseid vahvaid draakonimune produtseerib, kannab ladina keeles nime Hylocerus. Eesti keeles on selle perekonna kaktustel kaunis nimi - öökuninganna. Nimi tuleb asjaolust, et need kaktused õitsevad ainult ühe öö jooksul. Õis on suur ja hele ja lõhnab mõnusalt. Päritolumaaks on neil kaktustel Mehhiko, tänapäeval kasvatatakse neid laialdaselt ka Kesk- ja Lõuna- Ameerikas ning Aasias.
Mina kohtasin draakonivilja esmakordselt Cayenne'i turul, välimus on sel ütlemata lahe ja maitse ka mõnus. Paraku saabusin siia just siis, kui hooaeg lõppes ja olen saanud mekkida vaid paari vilja, mis maksid hingehinda. Samas, kes ütles, et draakonimuna ostmine odav lõbu peaks olema :D Ikkagi rariteet!

PS: Ma tegelikult tahaks ikkagi sinu (see, keda ma mõtlen, saab aru küll) versiooni ka näha, kui juba jutuks võtsid...siis tee ära :D

PPS: Ma õppisin seda pilti joonistades palju. St ma sain selgemaks, kui roostes mu oskused täpsemalt ikka on. Järgmiseks kavatsen rohkelt aega pühendada mahajoonistamisele nii piltidelt kui ka päriselust, et varjutamine taas käemällu jääks. Niisama peast riiete langemist vms joonistada on hetkel ikka ülimalt keeruline. Mul kulus selle pildi jaoks mitu korda rohkem aega kui kassivisandite tegemiseks.

Foto nr 2

Teine teema - siluett

Vaade terrassilt vihmametsale...ja telefonimasti traatidele.

Ekslikult arvasin, et mul on maa ja ilm aega seda pilti teha. Tegelikult algas täna juba uus teema... Katsun ikka tähelepanelikum olla edaspidi :P Igatahes mul oli palju plaane, mida pildile püüda. Üks sisaldas loojangut mäenõlval ja teine palmi/palme. Paraku sadas üleeile vihma ning eile oli kurnav ja pikk päev täis ootamist, autosõite, grillkanajahti vihmametsas ja moskiitosid. Džunglis on see jama, et ei ole avatud silmapiiri ja väga raske on pilves ilmaga leida kohta, kus valguse ja varju kontrast oleks silueti pildistamiseks piisavalt suur. Lühidalt, ma ise ei ole selle fotoga üldse rahul, sest mu peas on palju paremad klõpsud. Aga mis seal ikka. Siis tuleb need paremad klõpsud ka mingi hetk lihtsalt teoks teha :) Kui ilm ja modellid ja muud korraldused on  kõik üheaegselt sobivad.

Õhtused tunded

Ritsikate sirin ja konnade krooksumine, plõksumine, ragisemine ja muud kummalised helid, mida esialgu kahepaiksetega seondada ei oskakski. Üksikute tsikaadide kõrgemad saagimised. Taevas on viimasest päikesekumast sügav tumesinine. Koos päikesega kadus palavus, õhk on mõnus ja malbe, kraadiklaas näitab 25 kraadi. Tundub, et sääsed ei ole veel metsavarjust välja hiilinud, seega on ideaalne aeg võtta matt, minna terrassile ja õhtune trenn ära teha. Kohe, kohe teen selle plaani teoks. Tunnike matil ja terrassil ning kuna tundub tulevat selge öö, siis näen ehk peagi ka, kuidas kuu tõuseb ja maailma taas valgusega üle kallab. Täna on täiskuu, seega on öö uskumatult valge, isegi värvid on silmaga eristatavad. Täiskuu on siin hoopis midagi muud, kui parasvöötmes. Suur, suur lahmakas... Aprillikuu algusega tasub täiskuu öödel mäest alla minna ja randa eksida. Praegu maikuus peaks olema hiiglaslike nahkkilpkonnade munemisaeg täies hoos. Täna jään veel mäkke, kuid homme õhtul seame sammud liivaranda ja kavatseme seal olla seni, kuni kuu tõuseb. Nii väga tahaks näha, kuidas mõni hiiglane lainetest välja rühib... Oh seda ootusõhinat ja põnevust! Ma loodan, et kohtume!

Pamponette

Pamponette on eestlaste kass. Kuulujutud pajatavad, et varem elas ta suures majas, aga siis toodi Aasiast väikene iCat ja Pamponette ei tahtnud titekarjas olla ning kolis siia onni üle. Meie hakkasime talle ka süüa andma, sest kaua sa vaatad, et loom on näljas ja suure hädaga lakub isegi tühjaks saanud tomatikastme purki. Loomulikult toidab ka pererahvas kasse, aga neil on kolme peale suures majas üks krõbinakauss ja kes vähegi teab, siis kassidele reeglina selline korraldus ei kipu klappima. Elutoas on boss hoopis Zenette ja ka iCat satub sinna rohkem kui pisike Pamponette. Viimane siis saigi süüa ainult siis, kui vahel harva tuppa õnnestus hiilida või kui jahiõnn naeratas. Nüüd on ta aga täiesti meie oma. Ega asjata öelda, et hea söögiga leiab tee südamesse. Pamponette magab öösiti meie juures, sõtkub meid hommikuti nurrudes ülesse ja käib lühematel metsatiirudel truult kaasas. Lisaks on ta paras väänik ja pärdik.

Kihlveo tulemus

Aprill sai läbi ja kihlvedu ka. Mina alla ei andnud ja tegin tublilt trenni, seega loomulikul oli minu subjektiivne arvamus, et mina kaotaja küll ei olnud. Muidugi mu kaasa pole ka eriti seda tüüpi, kes kaotust tunnistaks... Kuna meil oli juba varem kokku lepitud, et kui mõlemad on tublid, siis on selline variant ka võimalik, et mõlemad võidavad, siis see meie kihlveo tulemuseks ametlikult kirja saigi. Ma võiksin vaielda, aga ma ei tee seda, sest mõlema tubliduse tasu on ägedam, kui ainult ühe võit ;) Nimelt me peaksime nüüd minema Sauli. See on külake keset PG-d, kuhu pääseb ainult väikelennukiga. Organiseerimine ja korraldamine on elukaaslase õlul, sest minek tuleb kooskõlastada siinse pererahvaga. Vaatame, mis sellest saab. Kui Sauli ikka ei saa, siis saab edasi vaadata, et mis saama hakkab.

Trenni poole pealt on mu järgmine eesmärk ikka tublilt seda oma eluviisi osaks harjutada. See nädal on hetkel piirdunud kahe 50 min treeninguga ning mõningate jalutuskäikudega, kuid kaks päeva on veel ees ja ma usun, et saan kolmanda päeva ka ikka ilusti kirja. Kolm on miinimum, millest rohkem võib trenni teha, aga vähem ei tahaks...

Lisaks tahaks toitumise osas veidi kriitilisem olla lähimas tulevikus, sest selle nädala algusesse mahtus korralik ports kodust lchf snickersit. Samas ei taha ma siin olles mingeid suuri piiranguid peale panna, sest kui on võimalus süüa rambutane, oga-annoonasid ja kannatuslille vilju, siis seda ma ka teen. Koju tagasi minnes seda võimalust ju enam pole. Samuti ma ei kavatse loobuda laupäevastest jäätiseputka külastustest. PGs on maailma parim jäätis, ausalt. Kõik need erinevad puuviljade ja muude viljade maitsed on lihtsalt fantastilised. Küll aga olen ma tublilt vähendanud pasta ja riisi osakaalu nädalamenüüs. Mõni nädal saab üldse ilma nendeta. Pole üldse raske teha endale nt brokkolit ja lillkapsast ning samal ajal kallimale hoopis spagette tomatikastmes.

Nii palju siis tervise-trenni poole pealt hetkel. Tsau!

Fotograafia

Et ületada oma mossis tuju ja fotoaparaadikauget kätt, mis mu enda kalli pildimasina katki minekuga kaasnesid, otsustasin maikuus osaleda fotograafia teemalises väljakutses. Nädalas tuleb teha kolm pilti eri teemadel. Ma loodan, et teemad liiga utoopiliseks ei lähe ja on ikka miskil moel teostatavad ka siis, kui ma mäe otsast alla ei saa. Igatahes on mul natuke tagant utsitamist vaja, et ma nina liiga norgu ei laseks ja ikka elukaaslase fotoaparaadiga sina peale saaksin. Ega ju ei tea, mis minu enda Canonist saab, kui koju naasen, sest ju tal miski niiskusepisik kallal on ja see on selline trikiga häda, et ei pruugi remonti ära tasuda.

Seega kolm fotot nädalas! Ja ma loodan, et see väljakutse nüüd soiku ei vaju ja on ikka teisi tegijaid ka... Kuigi mul on juba paar ideed, et mis siis teha, kui ikka ära vajub. Mina ikka ei jäta pooleli ja teen maikuust pildistamiskuu :) Tegelikult ma tahtsin juba eelmine kuu kaasa lüüa, aga siis just ütleski mu kaamera üles. Igatahes ma olen tänulik, et esimene teema minus positiivset emotsiooni tekitas ja ma seetõttu otsustasin uue võimaluse anda sellele väljakutsele.

Esimene teema - mahajäetud maja

Mul ei ole siin mäe otsas just palju hooneid, rääkimata sellest, et mõni neist mahajäetud ka veel oleks. Seega ega suurt valikut just polnud :D Vihm otsustas taevast alla tulla, sestap ma ei jalutanud kullakaevandusse nagu esialgne plaan ette nägi. Ei taha teist fotokat ka liigsele niiskusele eksponeerida. Siin samas hoovi peal on aga vana onn, mida mitmed aastad tagasi kasutasid elamiseks Surinamest sisserännanud saramakad (maroonid, nn metsaneegrid, kelle esivanemad on pärit Aafrikast ja kes toodi Ameerikasse orjatööle ning kes seejärel metsa peitu vaba elu elama pagesid). Nende lodge'st lahkumisega jäi onn tühjaks ning nüüd see lihtsalt seisab ja ootab, pakkudes peavarju gekodele, ämblikele ja teistele sedalaadi elukatele seni, kuni termiidid oma töö teevad.

iCat

iCat on bengaali kass. Esivanemateks on tal leopardkass ja kodukass ning kui meie metsakiisu iseloomu ja välimust arvesse võtta, siis tundub, et metsiku esivanema geenid on rohkelt edasi pärandunud. Prantsuse Guajaanasse on ta toodud otse Vietnamist. iCat tunneb end vihmametsas päris koduselt, kuid lodge'i piiridest ta siiski väga kaugele ei kipu. Miks peakski, kui siin saab süüa ja vahel pai ning varju all kuivas magada. Samuti on siin mängimiseks kanad ja kaks  temast poole väiksemat kassi. Idüll.