T päev täis ettevalmistusi algavaks kassieluks ja viimaseid laiskusest pulbitsevaid mõnusaid ringutusi (nagu hommikul natukene kauem magamine ja tunnine arvutis istumine ja kalliga jutustamine). Ei mingit trenni. Hoopis mitu tundi hiirelõksude korda seadmist.
K esimene tööpäev, kella kolmest asusime Kilingi-Nõmme kandis metsa poole teele ja kella seitsmeks saime välja. Neli tundi puuriga aukude kaevamist ja lehmakarjamaal hiilimist ning kopraaukudesse kukkumist. Jube risu oli ikka kohati jalus... Transekt ise on muidu ainult 2 km :D No 4 km kõndi 4 tunniga....hahaha :D (4 km tuleb sellest, et auto juurde on ka vaja tagasi minna, sest KITT küll, kuid siiski ise õigesse kohta mu tööauto paraku sõita ei oska).
N hommikut alustasime kell 7 reipa kõnniga, seekord läbisime 4 km 3 tunniga. Natuke parem aeg või mis? Hehe. Kiiremini ilmselt ei saagi. No kuna on vaja hiiri ka määrata ja lõksudega mässata. Puhkepausiks saime sõbranna ja tema elukaaslase koju varjule. Sellist luksust iga päev olema ei hakka :P Päeval jalutasin tiiru kohaliku mõisaga tutvumiseks ning õhtul kell 4 võtsime ette järgmise reipa kassikõnni (ikka need samad 4 km ja 2 h seekord :D).
R pakkisime Kilingi-Nõmme juures asjad kokku, milleks kulus umbes 3 h ja läbi matkasime taaskord 4 km (imelik korrata seda juba). Seejärel tegime Viljandis poepeatuse (ostsin jumalikku Lapimaa juustu, ainult murakad jäid puudu) ning jõudsime lõunaks Kääriku kanti. Tegime torni otsas aega parajaks enne, kui võtsime ette järjekordse 4 km matka koos puuri, lõksude ja praeleivaga. Transekti üles seadmisele kulus taaskord 4 h. Õhtuks olin megaväsinud. See aukude puurimine pole mitte naljaasi, kui põld on kive täis. Ma arvan, et saan siit natuke musklit kätele, kui ei midagi muud :D Enne öömajale saamist tegime veel väikese seikluse Otepää kitsastel kruusateedel, nimelt selgus, et kõige otsem tee meie öömajani oli vähekene rohtu kasvanud... Palju GPSi uurimist ja mööda auke rappumist KITTiga.
L hommik algas 4 km kassiretkega (kulus 3 h). Eile kõrrega välja torgatud silm oli taas täie elu ja tervise juures, aga üks uruhiirest tigedik hammustas mu pöidlast vere voolama kaitsekinnastele vaatamata. Nüüd pean kaks kuud pilku peal hoidma, et hantaviiruse või leptosiproosi sümptomid ei tekiks ja kui tekivad, siis arstile tõttama. Õnneks on need varajase avastamise korral vist suhteliselt kergelt kulgevad haigused...liiga hilja võib neerupuudulikkusega haiglasse tilgutite alla saada. Viiruse puhul ravitakse sümptomeid nagu ikka, aga teise haiguse vastu aitavad antibiootikumid. Õnneks saan Aililt puukborreliossi testi ka. Saan umbes kahe kuu pärast selle ka ära teha, et veenduda, et suvi-sügis möödusid edukalt ilma midagi ebameeldivat üles korjamata. Aga rohkem ma vist mõnda aega sellised väheke kõrgema terviserisikiga töid teha ei taha. Hea, et peale neid välitöid ei olegi muud sarnast hetkel plaanis.
Päevase vaba aja sisustasin põhiliselt lugemisega ning sain ainsa kaasa võetud raamatu läbi. Mida ma nüüd edaspidi loen, ei tea... Ilmselt sisestan vabal ajal hoopis kassitöö andmeid. Aga "Kuhu sa küll kadusid Bernadette?" pani punkti mu raamatukogust laenutatud kuhilale. Üks noortekas ka vahelduseks ulmele ja budismile. Minu abiline (st alluv, ma olen ikka päris juht, mis juht..khmm :D) aga magas enamuse vabast ajast. Minule müstika, kuidas saab tervena päeval nii palju põõnata. Kuigi eile peale pikka hommikust tööd ja autosõitu, olin isegi korralikult väsinud. No ja tema on pigem vist ööinimene üleüldse, on minust alati vähemalt tunnikese kauem üleval ja isegi mina pingutan vahel ikka pool 11neni õhtul välja, et kalliga juttu ajada. Seega pole ime, et ta väsinud on, kui ööund on vaid kuus tundi. Ja temal olevat jalalihased ka valusad, veab, kui saab trenni ka boonusena. Mulle paraku need kõnnitud km eriti ei mõju, mitte tuntavalt vähemalt. Küll aga puurimine. Nii, et midagigi!
Õhtul tuli 4 km transekt uuesti läbi jalutada, seekord oli seltsis segasem, sest ülemus tuli ka koos poistega kaasa. Peale tööd sai sauna! Mõnus!
P oma sünnipäeva alustasin hommikul...üllatus, üllatus... 2 km kõnniga! Ülemus (nii veider juhendaja asemel seda sõna kasutada..) tuli meiega metsa kaasa, seega saime rekordkiirusega lõksud üles, kuigi hiiri oli ka ikka omajagu. Samuti tõi ta auto vahepeal meile järgi mis säästis oluliselt aega. Järv oli ka kohe käepäraselt transekti lõpus ootamas, sai kõik kiirelt puhtaks pesta ning Tartu poole sõita. Juba pool 11 olime linnas ja jätsin oma abilise maha ning sõitsin korterisse, kus ootas mind Külli poolt armas õnnitluskaart. Esimese asjana läksin Prismasse poodlema ehk toiduvarusid täiendama ja kalli jaoks asju piiluma. Sain kõik puuduolevad minifigd! Mulle meeldib olla selline laps :) Loomulikult ostsin endale ka mõned kõige lahedamad :D Kodu poole jalutades särasin näost ja nautisin ideaalset sügisilma. Valgus oli kuldne ja täpselt parajalt soe ja parjalt karge. Autojuht, kes ei pidanud teed andma, lasi mu ikkagi üle tee kenasti ja üldse kulges kõik suurepäraselt. Isegi reie tagumine lihas, mille hommikul puu alt läbi roomates natuke valusaks tõmbasin, hakkas leebuma. Tagasi korteris sõin ära endale ostetud pisikese passiooni-toorjuustukoogi, mis oli küll ainult välimuselt natuke PG nostalgiline, aga vahva ikkagi! (Maitselt oli see kook selline..mehh...esiteks loomulikult liiga magus, teiseks oli passiooni osa mingi paar mm ja kolmandaks oli põhi liiga paks, peaaegu sama, mis toorjuustu kiht :P) Aga välimus ja sümboolsus andsid kõvasti plusspunkte ja ma üldse ei nurise. Sünnipäevaks ostsin õhtuks kaasa ühe Ginger Joe ingveriõlu. Loodan seda hiljem kas raamatu taga lugedes või arvuti taga kalliga jutustades nautida. Hetkel nimelt peesitan veel korteris pool tundi ja siis lähen jälle välja kassiks :) Õhtul ootavad ees järjekordsed 4 km. Mis maastik seal on või kui kaua kulub, seda veel ei tea. Eks näis. Praegu olen igatahes pall positiivsust. Mis siis, et välitööde ajal saab hiirtelt hammustada, põdrakärbsed juustesse, ei saa korralikult pesta, ega toituda (no ei õnnestu see rasvabaasil värk, kui on vaja kauem säilivaid asju kaasa osta...ilmselt on mu retseptivaramu veel liialt väike..oskan ainult siis nii süüa, kui saan kokata). Eks need väikesed matkad on ka natuke trenni eest ja ega välitööd igavesti kesta!
Järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar