T läksin järtadesse, metsa alguses juba alustasin jooksmist (ilma kõnnita!), üle maantee saades tegin ühe järta tiiru jooks/kõndi ja tagasi tulin mööda raudetammi jooks/põldmarja mugimine (võtsid kohe rajalt maha, ei kahetse ka :D), asfalti peale jõudes kõndisin koju. Parem põlv andis seekord natuke tunda. Õhtul jalutasin ka natuke, läksin sõbranna poole veiniõhtule. Rääkisime moest ja suhetest nagu naised ikka :D
K hommik algas kiirkõnniga Vaimõisa bussipeatusesse. Kõnd oli suisa nii kiire, et võiks trennina arvesse võtta, kuigi oli tühine 2,5 km :D Mind korjati bussipeatusest hoopis auto peale ja koju sain enne seda, kui esialgse plaani kohaselt oleksin üldse bussile astuda saanud. Ise ka imestasin, et nii kiiresti maanteele välja jõudsin... Ok, tegelikult siis ikkagi trenni ei teinud :( Oli õhtul plaanis küll, kuid käisin raamatukogus ja seega vedelesin ülejäänud õhtupooliku voodis patjadel, nina raamatus... Nõrk. Lisaks sellele mugisin veel põldmarja-juustukooki ka, mis oli lihtsalt i m e l i n e !!! Üldse ei kahetse :D Söömist st, laiskust kahetsen natuke küll, aga noh..raamat oli ka huvitav :D
N igavene vana lohe ei teinud trenni, vaid luges raamatuid. Olen nats pahane iseenda peale, et selline laiskvorst olin. Tegelikult oli trennipäev esialgu plaanis. Niu-niu.
R taevas oli hommikul tinahall ja vihma sadas. Õnneks see ei morjendanud mind absoluutselt, sest olin juba eelmine päev mõelnud, et läheks jooksmise asemel ujuma. Nii ma tegingi turvaliselt kirju vihmavarju alla peitudes tempoka kõnni ujulasse (u 2 km), ujusin tublilt 55 minutit, aelesin u 10 min veetorude all ja aurusaunas ning jalutasin punaste kummikute plärtsudes koju. Hullult mõnus oli. Kuigi esimese kümne minuti järel ma mõtlesin, et hing on paelaga kaelas ja võiks nüüd kodu poole minema hakata :D Aga ei, võtsin tempo natuke rahulikumaks ja ujusin oma basseinipikkusi edasi. Tegelikult on ujumine tõhusam kui jooksmine. Kodukandis ei ole pilet üldse jube kallis ka. Oleksin peaaegu 10 korra pileti ostnud, kuid ma ei tea ju kunas ma jälle ujuma saan. Ega see hõlbuelu, mis mul praegu on, igavesti ei kesta. Töö tuleb metsas ära teha ja tundub, et kõik järjest ja korraga, kui selline venimine jätkub.
L eem..absoluutselt ei mäleta, mis päeval tegin. Trenni vist siiski mitte. Ahjaa, õhtul käisin autot toomas, sain KITTi tööautoks, sõidab täitsa ise ja puha. Ainult nii palju jääb puudu, et transekti lõppu ise ette ootama sõidaks, säästaks jalavaevast ning saaks töö rutem tehtud. Õhtul sõitsin u 5 min selle jalgratta-trenažööriga ka, mis mu kalli kodus köögis seisab. Rohkem ei julgenud ja ei viitsinud, mõtted olid juba järgnevate päevade matkade juures ning skypes oli vaja kirjutada...
P hommikul vara viis KITT mu metsaserva ja matkasin üle risuhunnikute ja mätaste ukerdades umbes 15 km (laias laastus). Sellele kulus 7 h ja kuigi valgust oleks veel olnud, lugesin päeva lõppenuks, sest a) jalad röökisid, et aitab: tallad tulitasid, põlved tõmbasid näod vingu ja üks säär kiskus krampi...ilmselgelt ei saanud jalad nii palju vatti PGs matkates, sest seal võttis kuumus enne läbi, kui nii pika matka ette sai võtta (PGs olid pikimad retked vist sellised harvad 3-4 h) ning b) äikesevihm kallas mind läbimärjaks. Selline oli mu esimene välitööde päev. Ühtegi huvitavat looma ei näinudki, ainult üks kits ehmus mu karulaadset tatsumist kuuldes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar