Paljajalu jalutamise riskidest

Mulle on alati meeldinud käia hommikuses kastemärjas murus, suruda varbad sügavale ristikusse ja nautida suvehommiku karget värskust. Siin ei ole ristikut. Aga vesi vihmaveelompides on päikese paist tuline nagu jalapesuvannis ning varba vahel lirtsuval mudal võib ju olla mõni eksootline raviomadus nagu Haapsalu spa-s. Siiski tuleb kurvalt tõdeda tõsiasja, et paljajalu käimine ei ole siin mingi lust ja lillepidu, sest muru on koduks tulisipelgatele, kes erinevalt põhjamaistest rautsikutest, on palju valusama ja pikaajalisema vihaga. Kui üks miniatuurne punane sipelgas jalale satub ja suskab, siis järgneb kibe valu, mis üksi oleks talutav, kuid jalale jäänud feromoonid kutsuvad kibekiirelt ligi ka teised läheduses liikuvad nõelajad. Sinna, kust tulisipelgas oma nõelaga üle käis, tekib punetav laik või paistetus, valu kaob ja asendub vastupandamatu sooviga enda jalg otsast kratsida, viimaks tulevad villid nagu oleks põletada saanud...eks sellest ka sipelgate nimi. Jube sügelus kestab paar päeva ja siis saab hing rahu. Kuniks järgmise korrani, mil paljajalu murul käimine tundub nii hea ideena... Aga vahel on see riski väärt. Päriselt. Paljajalu käia on kõige parem. Kus mujal seda nautida, kui koduhoovis? Metsa all on lehepudi ja kes teab, mis skorpionid, lõgismaod, banaaniämblikud ja padrunsipelgad seal peidus on...pärismaalaste eeskujul sinna paljajalu siiski veel ei kipu. Niivõrd vihmametsaga ühtesulanud ma veel ei ole. Arenemisruumi on veel küllaga :)