Motivatsiooniblogi: trenniblogi

Blogi kujundus sai valmis ja ma olen nii elevil. Uus ja värske lelu mängimiseks, ainult käiks ja vaataks. Ainult, ei ole veel midagi vaadata... Ja kui mul enne oli ideid oi, kui mitu, et mida ja kuidas ma siia kirjutan, siis nüüd on pea tühi...mida ma siin üldse teen? Milleks uus blogi? Miks asja nii keeruliseks ajada?

Motivatsiooniblogi. Milleks ma motivatsiooni vajan? Üks vastus on trenniks! Ma olen loomult laisk. Koolis ja tööl kompenseerib mu loomuomast lohelikku eluviisi tugev kohusetunne ja südametunnistus, mis ei lase asju tegemata jätta. Mingil imelikul põhjusel aga ei toimi see tasakaalustav jõud minu isiklikus elus ja ajas. Nagu teised inimesed oleksid olulisemad kui mina ise. Kui mu laiskus kahjustab ainult mind ennast, siis on südametunnistusel uneaeg ja kohusetunne loeb lambaid. Ma ei taha, et see nii oleks!

Seega esimene eluline teema - tervis.

Mul ei ole tervis korrast ära.* Aga see ei tähenda, et mu eluviis ei võiks veel tervislikum olla. Selle all pean ma silmas natuke korralikumat toitumist ja rohkem liikumist.

Mul on selline komme, et ma hakkan suure hurraaga trenni tegema, sest ikka tahaks täiuslikumat keha nii välimuses kui ka funktsionaalsuses. Ma teen ilusti trenni nädala, heal juhul kaks, veel parema juhul kolm...ja siis on kõik. Tuleb midagi uut ja trenn ununeb mitmeks kuuks. Ma olen mõtisklenud, miks see nii on. Algul arvasin, et äkki ma alustan liiga intensiivselt ja seega on loomulik, et keha ise keeldubki edasi jätkamast tapjalikus tempos. Aga seda ma ei usu. Tempo lihtsalt pole olnud tapjalik. Ma olen pigem tasa ja targu tüüpi treenija. Pigem on süüdi lihtsalt mu vähene püsivus, ilmselt siis ka motiveeritus ja see, et mulle lihtsalt ei meeldi teha ühesugust trenni päevast päeva. Tõsi, ma armastan hilisemaid õnnehormoone, mis on tasuks korraliku rahmimise eest, aga ühesugune asi muutub minu jaoks nüriks. Siin on ainult üks lahendus, tuleb leida enda jaoks sobiv trenn. Parem kui mitu trenni, sest siis on vaheldust ka.

Ma leidsingi. Jooksmise. Ideaalne mulle. Ei pea toas nürilt passima, saab värsket õhku ja loodusesse. Aga. Ma pole üle aasta jooksmas käinud. Miks? Sest mu põlvedele see ei meeldinud. Ma tegelikult ei tea, mis teema mu põlvedega on, sest nad jäävad valusaks ka matkates. Võtmesõna tundub olevat ebatasane pinnas ja liigne põrutamine. Õnneks pole see häda mind nüüd mõned kuud kimbutanud, kuid ma annan veel aega ja ei tõtta jooksurajale.

Selle asemel ma jalutan, kui ilm vähegi lubab ja teen kodus lihastrenni. Kodus on mul ainsad abivahendid matt, tool ja mu enda keharaskus, vahel ka veepudelid. Hetkel ajab asja ära. Põhiline on ikka see, et ma teeks seda trenni, mitte ei passiks niisama....

Pikk jutt, vilets jutt. Lühidalt ma kavatsen siin hakata kajastama oma edasijõudmisi ja tagasilööke trenni ja tervise vallas. Siis on ju nii, et ei ole päris ainult minu enda isiklik asi. Kui hea ja halb tuleb kirja panna, siis ehk ärkavad sõbrad südametunnistus ja kohusetunne üles ning ei lase liialt luuslanki lüüa.

Seega on see siin väikest viisi ka trenniblogi.

* tegelikult mul läheb näonahk katki, punaseks ja ülikuivaks, kui ma liiga palju suhkrut ja jahu tarbin, aga ma pidasin seal rohkem silmas seda, et mul pole ülekaalust tingitud tervisehädasid