Uuesti otsast peale

Ma olen juba 20 päeva tagasi Eestis. Kummaline, tore ja samas nukker. Kui hetkel ma sel teemal pikemalt ei peatus, sest a) ma olen seda juba oma teises blogis teinud ja b) kell on palju ja pikka juttu ei hakka trükkima. Täna on esimene päev kodus, kui ma üritasin uuesti trennidega algust teha. Mitte, et ma siiani ainult hambad laiali ja jalad seina najal voodis oleksin pikutanud, kuid niisama liikumine ei lähe päris trennina ikka arvesse. Kuigi ma pean tunnistama, et autovaba elu suur pluss on see, et maale ja tagasi (kokku u 8 km), käin ma nüüd jala või rattaga. Samas jah, auto kuluks ikka marjaks ära... Mis läheb teemast mööda.

Kuidas ma siis trenniga algust tegin? Esiteks käisin jooksmas, niivõrd, kui mu põlved seda lubavad, st intervalli kõnd-jooks vaheldumisi. Esialgu lippasin 100 sek joosta ning 30 kõndida, seejärel 80 sek jooksu ja 30 kõndi, sest põlved hakkasid rohkema peale tunda andma. Palju ma jooksin, seda täpselt ei tea. Järtades tegin kaks ringi :) Peaks tegema umbes 1,6 km kõndi + 2* 1, 8 km intervalli + 1,6 km kõndi.

Seejärel tegin pika venitamise peale hilja õhtul lihastrenni: kõhulihaseid ja jalgu matil. No üldse ei tahtnud teha neid asju, aga asendustegevus toa koristamise näol ei kestnud ka igavesti ja võtsin end lõpuks ikka kokku. Tegin ainult 20 kordust kõike, mis on poole vähem mu tavalisest koormusest, aga asja mõte ongi esialgu harjumuse tagasi saamine. See on minu puhul kõige kurja juur, et kui trennid jäävad vahele ja ära mingi perioodil, siis uuesti alustada on mega raske. Kui nädala suudan sundida end regulaarselt mingit sorti trennilaadset liikumist tegema, tuleb tuhin ja hoog uuesti sisse ja harjumuse jõud annab laiskusele kere peale. Loodan, et nii ka sel korral.