Tubli nädal

E trenni ei teinud, sõitsin hoopis koju ja buss loksus nii jubedalt, et kui ma viimaks välja sain, oli mul süda tükk aega paha. Hommikupoolikul ma ka väga asjalik just polnud, pakkisin asju ning käisin sõbrannaga kohvikus. Hästi unine päev oli.

T korralik tööpäev: sisestasin usinalt andmeid hommikust õhtuni. Lõuna ajal tegin aga pausi ja käisin jooksmas (2 tiiru järtades 30sek/60sek intervalli). Imeline sügisilm! Mulle tohutult meeldib lauluväljaku tagant algav tunnelrada. Nii mõnusalt müstiline :) Metsas on ikka palju parem joosta, kui staadionil: mõte puhkab, õhk on helgem, teisi inimesi pole, kõik lõhnab nii hästi ja rada on ka pehmem jalge all.
Õhtul tegin sirutamiseks veel väheke trenni. Natuke karglesin Retro FM-i kuulates niisama ning painutasin ja sirutasin istumisest kangeid lihaseid, seejärel tegin kõhule ja kätele harjutusi (30sed kordused, 3 kiloste hantlitega 20sed).

K jagelesin tööalaste tabelitega ning käisin kaks korda pakke toomas. Nii tore on postiga pakki saada isegi siis, kui juba on teada, mis pakis sees ootab :D Eriti hea on minna postiautomaate külastama keset tööpäeva, et väheke pead tuulutada. Trenni ei teinud.

N  plaanisin ujuma minna, aga avastasin, et teatud iluprotseduurid olid tegemata ja gorillasid ilmselt basseini ei lasta :D Muidu koristasin ühe  toa ära ja olin tööalaselt väheproduktiivne, kuna mõte oli lihtsalt kinni.  Õhtul tegin 55 min trenni kõhule ja jalgadele. Trenni oleks võinud juba hommikupoolikul teha, sest hüppamine põrutas mõtte jälle lahti ning tuli ahhaa-moment ning teadmine, kuidas andmetöötlusega jätkata.

R kuna ma enam ei olnud gorilla, siis tegin ühe tempoka kõnni ujulasse ja solberdasin basseinis edasi-tagasi 45 minutit. Üldiselt oli aga päev töine, vorpisin tabeleid teha. Edasi peaks natuke tõsisemat statistikat ka tegema ja seejärel jutu kokku kirjutama aruandesse.
Õhtul tegin veel 35 min keharaskusega lihastrenni kõhule, jalgadele ja natuke kätele ka.

L päike, sinine taevas ja kuldsed lehed - kas saab paremat ilma oktoobrikuus oodata? Läksime tädiga Velise laadale. Oh, see oli lõbus. Mina ostsin endale uue prillitoosi ning head ja paremat ehk ürdivõi, karaski ning kalkunisingi. Tädi laristas aga täiega: karask, juustupats, sink, küpsised, paar kingitust, müts, imelinselt kaunis linane päevatekk voodile (oh, kuidas ma isegi selle ümber ahhetasin, aga minu voodile oli see liialt lai, lisaks oli see minu jaoks natuke kallis, kui võtta oma viimase aja väljaminekuid arvesse... Hea, et tädi selle iluduse ära ostis!) ja loomulikult mesi. Peale laata vaatasin loomad-linnud üle ning asusin tuba koristama. Et ma ka ei suuda elamist korras hoida ja kõik niimoodi segi pean keerama. Mis seal ikka, hea tegevus vabasse päeva :)
Hiljem läksime emaga maale sauna, et ilusti läikima nühkida endid ja tädi uut voodikatet imetleda. Sinna saime autoga, aga tagasi oli väike jalutuskäik pimedas :) Seega umbes 4 km umbes...45 minutiga.

P hoidsin end tööst eemal, selle asemel korjasin tomatid kasvuhoonest kokku ja natuke õunu ka keldrisse, sest külmaks pidi minema lähipäevil. Toa koristamise lõpetasin ka viimaks ära, piinlik juba see, kuidas venis. Õhtul mäkerdasin vesivärvidega...no ma ei ole nendega kohe üldse mitte osav. Pole kunagi olnudki. Lõbus oli sellele vaatamata. Seejärel tegin kõhulihaseid, käelihaseid ja hästi natuke jalgu ka (tegelikult ei ole ma käsi ja jalgu veel teinud, aga nüüd ei ole pääsu, kui "publish" nuppu vajutan :D).

2 nädala juttu

Üks kirjutamata jäänud nädal:

Ma ei mäleta täpselt, mida ma tegin. Okei, valetan. Esmaspäevast neljapäeva hommikuni olin kassina tööl, mis tähendas sellist hiirepüüki nagu ma juba kirjeldasin. Seekord oli üks transekt kodu lähedal, mis oli mõnus :) Lisaks sain ühest püünisaugust kasetriibiku! Armas seljajutiga ja pika sabaga "hiireke", kes  käe soojuse peale vaikselt virgus ja peenel häälel viiksuma hakkas. Metskitse nägime ka kahe meetri pealt, ei tea, kes oli rohkem üllatunud, kas meie või kits. Loomake oli küll päris ehmunud näoga, vahtis meid mokk töllakil ja ei teadmud kuhu poole parem pageda oleks. Ilmselt rääkis pärast teistele kitsedele, et nägi inimesi niiiiii lähedalt :D Hiljem nägime kolem kitse veel. Tore oli lõksuliini läbides vahelduseks hiirtele ja tigudele muid loomi ka näha.
Muidu aga ei teinud mingit erilist lisatrenni. Korra mõtlesin hantlid kätte võtta, aga ei... Eks ma olin sellest pidevast kella kuuesest ärkamisest ja metsas rühkimisest lihtsalt liialt väsinud.

Neljapäeva õhtuks sõitsin "ämma" poole ja seal natukene sõtkusin vist ratast ka, kuid mitte rohkem, kui 5 min korraga ja mitte rohkem kui kolm korda kokku.

Reede hommikul nautisin und, aga pärastlõunaks sõitsin Särghauale sügiskooli. Mingi hetk laupäeva õhtul pugesin oma tuppa urgu peitu ära, sest mul oli lihtsalt vaja omaette olemist, aga muidu ma täitsa nautisin seda, et nägi jälle mõningaid kursakaid ja kuulis põhjalikumalt seakatkust ja muust huvitavast. Mis veel põnevat...ahjaa! Habelendlasega tegin tutvust! :) Paraku olin ma teisel ööl juba varakult magamas ja seega jäin teistest nahkhiirtest külalistest ilma, aga vähemalt ühte nägin! Muidu oli aga sügiskool üks jube õgimine, sest pidin ju kalli piletihinna tasa sööma :D Jalutuskäik loomajälgede otsimiseks oli ka lühike, heal juhul nii kolm km ülirahulikus tempos. Ei olnud trenn, aga oli niisama tore ja natuke hariv. Aga mulle pakuti tööd, nüüd on mul ehk peale oktoobrit kohe kahe asja vahel valida (kolme, kui bioloogiaõpetajat ka veel vaja oleks :D). St rohkem palka ja veel rohkem erialase töö kogemust ning huvitavaid väljakutseid. Väljavaated on head. Eriti ootan ma aga tuleva aasta kasetriibiku projekti, sest see sisaldab lisaks arvutitööle ka välitöid ja võibolla...võibolla saaks sealt isegi doktorantuuri minekuks teema....

Aga olemegi juba käesolevas nädalas järjega:

E hommikul sai suhteliselt kaua magada, mis oli mõnus ja tekkis juba väljapuhanud inimese tunne :) Õhtuks startisime aga Lahemaa suunas, et viimane püügitransekt maha panna (st 4 km lõksude paigutamist, orienteerumist ja kõndimist 4 h jooksul :D). Oravat kohtasime. Õhtul aga avastasime, et 16 eurot näkku andis meile ööbimiseks terve maja, mitte näkase nõukaaegse remondiga pesuruumi ja suvalised voodid! Nimelt oli ülejäänud puhkemaja tühi ja seega kaminaruum, köök ja saun  ainult meie päralt. Jah, meil oli kamin! Nii hubane ja mõnus! Meil oli köök! Kohe sõitsime Loksale poodi, et saaks päris sööki teha, mitte ei peaks külma viinerit järama. Ja meil oli saun! See jäi teisipäevaks :P

T hommikul oli hiiri vähe (4 km jalutamist pooleteise tunniga). Päev oli vaba. Kes magas ja kes otsustas end käsile võtta. Ei, mina ei maganud :D Peale kosutavat hommikusööki (peekon, munad, kurk ja kodujuust, njämm) läksin hoopis metsatukani, kus 100-meetrine looklev rada viis mu mereranda. Kõmpisin seal natuke edasi-tagasi ja vaatasin, kuidas vetikad haisesid. Imestasin omaette, miks krabiurge üldse liivas näha pole, kuni mõne sekundi pärast jõudis kohale, et ahjaa, see pole ju PG! Kümne minuti pärast olin puhkemaja juures tagasi, sest rannas oli jahe. Vähemalt nägin merd. Kuna mu abiline magas õndsat und ja arvutis ei olnud midagi teha, otsustasin laiskust ignoreerida ja vabandusi mitte otsima hakata ning viimaks ometi trenni ka teha. Seega tadaa...55 minutit soojendust, kõhtu ja jalgu! Olin endaga äärmiselt rahul! :D Rääkimata sellest, et trenn tegi tuju megaheaks nagu ikka :)
Õhtul jalutasime oma transekti jälle läbi (4 km rekordiliselt 1 h-ga). Seejärel mõnulesin aga kassina kamina ees soojas ning käisin saunas. Selline uhke majutus tekitas kohe veidi puhkuse tunde, kuigi olin ju tööl :D Kui kedagi peaks huvitama, siis ööbisime Hara Puhkemajas.

K viimane kassihommik (4 km kõndi) ja õhtul olin juba kodus, kus tähistasin viimaks pere keskel sünnipäeva. Enne tõin raamatukogust uue virna lugemismaterjali, tõesti ei tea, kas suudan need ka seekord tähtajaliselt läbi lugeda :D Ema kokkas erakordselt mõnusa õhtusöögi (tervisest pakatav püreesupp krevettidega, täidetud sibulad...ise ka imestan, et need mulle maitsesid!...ja tervislikum ploomi-õunakook st et koogis oli mitu erinevat jahu, ükski neist polnud tavaline nisujahu - pähklid! ning suhkru asemel oli väheke mett). Päris õhtul vaatasime veel loodusfilmi Emajõest. Muhe :)

N mitte mingit trenni :( Hommikul sõitsin hoopis Tartu, kus  loovutasin KITTi ülemusele, viisin sõbrale punalaik-haavasuru (kui ma liiki õigesti mäletan) rööviku, kulutasin rämedalt raha pesu peale (sõltlane....tegelikult mul oli vaja reaalselt ka ja pole minu süü, et kõk nii kallis on) ning läksin õhtul sõbranna poole üllatuspeole. Oh, siit saab trenni ka, sest sõbranna poole läheb u 30 min jalutamist ja tagasi tuli ka tulla ju. Aga noh...kui võtta, et ma sõin ja jõin liiga palju, siis mehh... Ei ma ei joonud purju end, aga tegelikult ma kipun juba vaikselt sinna poole omadega, et üks klaas šampust on ka liiast ning tol õhtul asi ainult sellega ei piirdunud ka. Ma ei tea... alkohol ei  tõmba mind üldse. Ma vist jäängi edaspidi ainult selle juurde, et vahel harva ingveriõlu või klaas punast veini. No ei ole vaja hommikul kehva enesetunnet, eksole. Üldse pole vaja alkoholi, kui see eriliselt hästi ei maitse ka. Vot.

R trenni ei teinud, hommikul uimasin niisama, kõht oli raske õhtust ja mõtlesin väheke tõsisemalt, et peaks enda toitumise uuesti normaliseerima ehk käsile võtma. Päev oli sisutihe: kerge arvuti nokitsemine ülemuse pool, joonistamine-jutustamine sõbranna seltsis, väike eneseharimine teadlaste ööl. Küll aga olin ma sel nädalal alles nii hommikul kell 6 ärkamise režiimis kinni, et õhtul tuli ruttu suur uni peale. Sestap mõtlesin üks hetk röövikuid silmitsedes ja vihmahoo lõppu odates, et jään sinna samasse magama. Õnneks jõudsin siiski enne koju :D

L hommikul jalutasin Tamme staadionile, jooksin 2 km intervalli ( 1. km - 30 sek kõndi 70 sek jooksu ja 2. km 40 sek kõndi ja 120 sek jooksu), jalutasin tagasi koju. Kokku kulus sellele u 30 min. Ja siis tegin veel jõutrenni ka! Miks nii tubli...no ei võinud teisiti, kui sai Hunditüdrukuga räägitud, et peab ikka laupäeval trenni tegema ja tubli olema enne uut kunstiõhtut :D Soojendus (sest ma ei teinud lihastrenni kohe peale jooksmist) + kõht + jalad  + natuke käsi + venitus, kokku kulus u 1 h. Hiljem jalutasin veel 3 h linna peal ja poodides. Õhtu möödus mõnusalt kalliga jutustades.

P ärkasin täna peavalu ja veendumusega, et magasin uhke kuuvarjutuse maha. Õnneks peavalu hajus, kui asusin viimaks toimetama ja sooje riideid otsima, et jalutama/jooksma minna ning samuti tuletas sõbranna meelde, et superkuu on alles tuleval ööl.  Halvad unenäod aukudest jalgades, termiitidest, ulakatest poistest ja sellest, et keegi mind jubedalt ära tappa tahtis vajusid ka päeva edenedes unustusehägusse. Seega negatiivsust kauaks ei jagunud :) Isegi see, et telefoni poweri nupp lõplikult otsad andis, ei olnud väga masendav.
Toppisin end riide ja suundusin jalutama: Tammekal üks ring kõndi ja siis kaks ringi jooksu ka (kusjuures esimene jooksuring oli ainult ühe 30 sek jalutuspausiga!) :) Umbes 45 minutiga 2 km jooksu ja natuke alla 3 km kõndi. Ilmselgelt ma olen ülirahul oma tublidusega :D Ehk jooksen varsti juba 3 km. Ma üldse ei uskunud, et ma enam oma põlvedega jooksmist nautida saan, aga intervall lahendab kõik mured. Põlved lähevad vaikselt tugevamaks ka :)
Kõhulihaseid tegin ka natuke (30 kordust ja 3 harjutust).

Nüüd aga lähen kiirelt pessu ja sõbranna poole joonistama :) Hiljem saan linnas gängiga kokku! Loodetavasti peavad kõik kokkulepitud aegadest kinni, sest ilma telefonita neid väga muuta ei saa :D

Tsau!

Kuidas ma nädal aega kass olin

E trenni ei teinud, kuna sain eelmine päev kõik transektid läbitud, teenisin välja vaba päeva! Ilm keeras küll jahedaks ja hiljem ka kergelt vihmaseks, kuid külma trotsides läksin maale ja noppisin põldmarju, et kallile imelist põldmarja-juustukooki saaksin teha, kui ta koju jõuab. See on üks mu lemmikkook! Ja üldse mitte lchf või muud moodi megatervislik :D Lihtsalt ülimalt hea! Astelpajusid korjasin ka kuni sõrmed külmast kangeks jäid, siis pagesin tuppa ja tegin kuuma pärnaõieteed. Mmm...maal on ikka mõnus!

T päev täis ettevalmistusi algavaks kassieluks ja viimaseid laiskusest pulbitsevaid mõnusaid ringutusi (nagu hommikul natukene kauem magamine ja tunnine arvutis istumine ja kalliga jutustamine). Ei mingit trenni. Hoopis mitu tundi hiirelõksude korda seadmist.

K esimene tööpäev, kella kolmest asusime Kilingi-Nõmme kandis metsa poole teele ja kella seitsmeks saime välja. Neli tundi puuriga aukude kaevamist ja lehmakarjamaal hiilimist ning kopraaukudesse kukkumist. Jube risu oli ikka kohati jalus... Transekt ise on muidu ainult 2 km :D No 4 km kõndi 4 tunniga....hahaha :D (4 km tuleb sellest, et  auto juurde on ka vaja tagasi minna, sest KITT küll, kuid siiski ise õigesse kohta mu tööauto paraku sõita ei oska).

N hommikut alustasime kell 7 reipa kõnniga, seekord läbisime 4 km 3 tunniga. Natuke parem aeg või mis? Hehe. Kiiremini ilmselt ei saagi. No kuna on vaja hiiri ka määrata ja lõksudega mässata. Puhkepausiks saime sõbranna ja tema elukaaslase koju varjule. Sellist luksust iga päev olema ei hakka :P Päeval jalutasin tiiru kohaliku mõisaga tutvumiseks ning õhtul kell 4 võtsime ette järgmise reipa kassikõnni (ikka need samad 4 km ja 2 h seekord :D).

R pakkisime Kilingi-Nõmme juures asjad kokku, milleks kulus umbes 3 h ja läbi matkasime taaskord 4 km (imelik korrata seda juba). Seejärel tegime Viljandis poepeatuse (ostsin jumalikku Lapimaa juustu, ainult murakad jäid puudu) ning jõudsime lõunaks Kääriku kanti. Tegime torni otsas aega parajaks enne, kui võtsime ette järjekordse 4 km matka koos puuri, lõksude ja praeleivaga. Transekti üles seadmisele kulus taaskord 4 h. Õhtuks olin megaväsinud. See aukude puurimine pole mitte naljaasi, kui põld on kive täis. Ma arvan, et saan siit natuke musklit kätele, kui ei midagi muud :D Enne öömajale saamist tegime veel väikese seikluse Otepää kitsastel kruusateedel, nimelt selgus, et kõige otsem tee meie öömajani oli vähekene rohtu kasvanud... Palju GPSi uurimist ja mööda auke rappumist KITTiga.

L hommik algas 4 km kassiretkega (kulus 3 h). Eile kõrrega välja torgatud silm oli taas täie elu ja tervise juures, aga üks uruhiirest tigedik hammustas mu pöidlast vere voolama kaitsekinnastele vaatamata. Nüüd pean kaks kuud pilku peal hoidma, et hantaviiruse või leptosiproosi sümptomid ei tekiks ja kui tekivad, siis arstile tõttama. Õnneks on need varajase avastamise korral vist suhteliselt kergelt kulgevad haigused...liiga hilja võib neerupuudulikkusega haiglasse  tilgutite alla saada. Viiruse puhul ravitakse sümptomeid nagu ikka, aga teise haiguse vastu aitavad antibiootikumid. Õnneks saan Aililt puukborreliossi testi ka. Saan umbes kahe kuu pärast selle ka ära teha, et veenduda, et suvi-sügis möödusid edukalt ilma midagi ebameeldivat üles korjamata. Aga rohkem ma vist mõnda aega sellised väheke kõrgema terviserisikiga töid teha ei taha. Hea, et peale neid välitöid ei olegi muud sarnast hetkel plaanis.
Päevase vaba aja sisustasin põhiliselt lugemisega ning sain ainsa kaasa võetud raamatu läbi. Mida ma nüüd edaspidi loen, ei tea... Ilmselt sisestan vabal ajal hoopis kassitöö andmeid. Aga "Kuhu sa küll kadusid Bernadette?" pani punkti mu raamatukogust laenutatud kuhilale. Üks noortekas ka vahelduseks ulmele ja budismile.  Minu abiline (st alluv, ma olen ikka päris juht, mis juht..khmm :D) aga magas enamuse vabast ajast. Minule müstika, kuidas saab tervena päeval nii palju põõnata. Kuigi eile peale pikka hommikust tööd ja autosõitu, olin isegi korralikult väsinud. No ja tema on pigem vist ööinimene üleüldse, on minust alati vähemalt tunnikese kauem üleval ja isegi mina pingutan vahel ikka pool 11neni õhtul välja, et kalliga juttu ajada.  Seega pole ime, et ta väsinud on, kui ööund on vaid kuus tundi. Ja temal olevat jalalihased ka valusad, veab, kui saab trenni ka boonusena. Mulle paraku need kõnnitud km eriti ei mõju, mitte tuntavalt vähemalt. Küll aga puurimine. Nii, et midagigi!
Õhtul tuli 4 km transekt uuesti läbi jalutada, seekord oli seltsis segasem, sest ülemus tuli ka koos poistega kaasa. Peale tööd sai sauna! Mõnus!

P oma sünnipäeva alustasin hommikul...üllatus, üllatus... 2 km kõnniga! Ülemus (nii veider juhendaja asemel seda sõna kasutada..) tuli meiega metsa kaasa, seega saime rekordkiirusega lõksud üles, kuigi hiiri oli ka ikka omajagu. Samuti tõi ta auto vahepeal meile järgi mis säästis oluliselt aega. Järv oli ka kohe käepäraselt transekti lõpus ootamas, sai kõik kiirelt puhtaks pesta ning Tartu poole sõita. Juba pool 11 olime linnas ja jätsin oma abilise maha ning sõitsin korterisse, kus ootas mind Külli poolt armas õnnitluskaart. Esimese  asjana läksin Prismasse poodlema ehk toiduvarusid täiendama ja kalli jaoks asju piiluma. Sain kõik puuduolevad minifigd! Mulle meeldib olla selline laps :) Loomulikult ostsin endale ka mõned kõige lahedamad :D Kodu poole jalutades särasin näost ja nautisin ideaalset sügisilma. Valgus oli kuldne ja täpselt parajalt soe ja parjalt karge. Autojuht, kes ei pidanud teed andma, lasi mu ikkagi üle tee kenasti ja üldse kulges kõik suurepäraselt. Isegi reie tagumine lihas, mille hommikul puu alt läbi roomates natuke valusaks tõmbasin, hakkas leebuma. Tagasi korteris sõin ära endale ostetud pisikese passiooni-toorjuustukoogi, mis oli küll ainult välimuselt natuke PG nostalgiline, aga vahva ikkagi! (Maitselt oli see kook selline..mehh...esiteks loomulikult liiga magus, teiseks oli passiooni osa mingi paar mm ja kolmandaks oli põhi liiga paks, peaaegu sama, mis toorjuustu kiht :P) Aga välimus ja sümboolsus andsid kõvasti plusspunkte ja ma üldse ei nurise. Sünnipäevaks ostsin õhtuks kaasa ühe Ginger Joe ingveriõlu. Loodan seda hiljem kas raamatu taga lugedes või arvuti taga kalliga jutustades nautida. Hetkel nimelt peesitan veel korteris pool tundi ja siis lähen jälle välja kassiks :) Õhtul ootavad ees järjekordsed 4 km. Mis maastik seal on või kui kaua kulub, seda veel ei tea. Eks näis. Praegu olen igatahes pall positiivsust. Mis siis, et välitööde ajal saab hiirtelt hammustada, põdrakärbsed juustesse, ei saa korralikult pesta, ega toituda (no ei õnnestu see rasvabaasil värk, kui on vaja kauem säilivaid asju kaasa osta...ilmselt on mu retseptivaramu veel liialt väike..oskan ainult siis nii süüa, kui saan kokata).  Eks need väikesed matkad on ka natuke trenni eest ja ega välitööd igavesti kesta!

Järgmise korrani!

Loomajälgede nädal

E hommikul vara olin paksu udu trotsides taas metsaveerel ja rändasin seekord u 18 km. Uhh ja ohh nende jubedate kopraaukude kohta, mis ühe jõekese ääres olid. Tagasiteel vältisin seda kohta nagu tuld, et jalaluud ikka terveks jääksid... siis polnud ju enam oluline mööda transekti kõndida. Seekord kulus matkale 6 h, sain auto juurde naastes veidi rohkem kõnnitavaid teid kasutada ja üldse olid jalad paremas seisus, kui eelneval päeval. Oleksin võinud isegi veel ühe retke ette võtta. Üks 4 km pikkune kõnd jäi just transekti tipus tegemata ka, aga auto oli vaja õhtuks pealinna toimetada ja ise ka veel bussiga koju saada. Seega sõitsin hoopis koju pesema ja põdrakärbseid peast ära nokkima. Viimaseid on metsas meeletult.

T trenni ei teinud, puhkasin ja panin välitööde ajakava paika

K trenni ei teinud, tegin arvuti taga tööd ja lugesin

N kiirkõnd ujulasse, ujumine ja kõnd tagasi koju, üldse oli asjalik päev: päästsin tibusid, võtsin korstnapühkja vastu, joonistasin elevanti ja kilki ning tegin korralikult sooja toitu mitte ei söönud kolmandat päeva järjest lillkapsapüreesuppi (mis oli ka korralik, aga ei eeldanud muud valmistamist, kui pliidil soojaks laskmist) :D

R tegin Tootsi juures transekti lõpuni (st u 11 km matka u 3 h jooksul) ja seejärel sõitsin kallima koduseid vaatama

L 50+50 juubel, väga tore oli, õgisin kõhu punni ja trenni ei teinud

P läbisin Kohila transekti, u 9 h ja u 27 km. Nüüd on jäljekoera matkad läbi! Edaspidi töötan kassina.

Lohe nädal

E ei teinud trenni, hommikul käis J külas, õhtul joonistasin ämblikke ja õppisin QGISi, et transekte kaardile paika panna.

T läksin järtadesse, metsa alguses juba alustasin jooksmist (ilma kõnnita!), üle maantee saades tegin ühe järta tiiru jooks/kõndi ja tagasi tulin mööda raudetammi jooks/põldmarja mugimine (võtsid kohe rajalt maha, ei kahetse ka :D), asfalti peale jõudes kõndisin koju. Parem põlv andis seekord natuke tunda. Õhtul jalutasin ka natuke, läksin sõbranna poole veiniõhtule. Rääkisime moest ja suhetest nagu naised ikka :D

K hommik algas kiirkõnniga Vaimõisa bussipeatusesse. Kõnd oli suisa nii kiire, et võiks trennina arvesse võtta, kuigi oli tühine 2,5 km :D Mind korjati bussipeatusest hoopis auto peale ja koju sain enne seda, kui esialgse plaani kohaselt oleksin üldse bussile astuda saanud. Ise ka imestasin, et nii kiiresti maanteele välja jõudsin... Ok, tegelikult siis ikkagi trenni ei teinud :( Oli õhtul plaanis küll, kuid käisin raamatukogus ja seega vedelesin ülejäänud õhtupooliku voodis patjadel, nina raamatus... Nõrk. Lisaks sellele mugisin veel põldmarja-juustukooki ka, mis oli lihtsalt i m e l i n e !!! Üldse ei kahetse :D Söömist st, laiskust kahetsen natuke küll, aga noh..raamat oli ka huvitav :D

N igavene vana lohe ei teinud trenni, vaid luges raamatuid. Olen nats pahane iseenda peale, et selline laiskvorst olin. Tegelikult oli trennipäev esialgu plaanis. Niu-niu.

R taevas oli hommikul tinahall ja vihma sadas. Õnneks see ei morjendanud mind absoluutselt, sest olin juba eelmine päev mõelnud, et läheks jooksmise asemel ujuma. Nii ma tegingi turvaliselt kirju vihmavarju alla peitudes tempoka kõnni ujulasse (u 2 km), ujusin tublilt 55 minutit, aelesin u 10 min veetorude all ja aurusaunas ning jalutasin punaste kummikute plärtsudes koju. Hullult mõnus oli. Kuigi esimese kümne minuti järel ma mõtlesin, et hing on paelaga kaelas ja võiks nüüd kodu poole minema hakata :D Aga ei, võtsin tempo natuke rahulikumaks ja ujusin oma basseinipikkusi edasi. Tegelikult on ujumine tõhusam kui jooksmine. Kodukandis ei ole pilet üldse jube kallis ka. Oleksin peaaegu 10 korra pileti ostnud, kuid ma ei tea ju kunas ma jälle ujuma saan. Ega see hõlbuelu, mis mul praegu on, igavesti ei kesta. Töö tuleb metsas ära teha ja tundub, et kõik järjest ja korraga, kui selline venimine jätkub.

L eem..absoluutselt ei mäleta, mis päeval tegin. Trenni vist siiski mitte. Ahjaa, õhtul käisin autot toomas, sain KITTi tööautoks, sõidab täitsa ise ja puha. Ainult nii palju jääb puudu, et transekti lõppu ise ette ootama sõidaks, säästaks jalavaevast ning saaks töö rutem  tehtud. Õhtul sõitsin u 5 min selle jalgratta-trenažööriga ka, mis mu kalli kodus köögis seisab. Rohkem ei julgenud ja ei viitsinud, mõtted olid juba järgnevate päevade matkade juures ning skypes oli vaja kirjutada...

P hommikul vara viis KITT mu metsaserva ja matkasin üle risuhunnikute ja mätaste ukerdades umbes 15 km (laias laastus). Sellele kulus 7 h ja kuigi valgust oleks veel olnud, lugesin päeva lõppenuks, sest a) jalad röökisid, et aitab: tallad tulitasid, põlved tõmbasid näod vingu ja üks säär kiskus krampi...ilmselgelt ei saanud jalad nii palju vatti PGs matkates, sest seal võttis kuumus enne läbi, kui nii pika matka ette sai võtta (PGs olid pikimad retked vist sellised harvad 3-4 h) ning b) äikesevihm kallas mind läbimärjaks. Selline oli mu esimene välitööde päev. Ühtegi huvitavat looma ei näinudki, ainult üks kits ehmus mu karulaadset tatsumist kuuldes.

Augusti eelviimase nädala trenn

E jalutasin järtadesse, jooksin kaks ringi, jalutasin koju tagasi (1,6 km kõndi + 2 min jooksu/30 sek kõndi intervall + jooks/ vaskuussi üle tee surkimise seisak, üks kord 30 sek kõndi, 3 vaarika noppimise paus ja metsmaasikate söömise paus intervall :D + 1,6 km kõndi koju tagasi). Põlv hakkas tunda andma alles teise ringi viimasel kümnel meetril, sel korral protesteeris vasak põlv. Aga selline vahelduv jooksmine paistab siiski toimivat, mis teeb mulle ainult head meelt. Ma nimelt pelgasin, et ma ei saagi enam kunagi uuesti jooksmas käima hakata põlvede pärast. Aga juba PGs olles proovisin seda kõnd-jooks intervalli ning siis juba sobis. PGs oli küll selles mõttes tore, et ainult 1 km intervalljooksu võttis juba natuke läbi ikka, siin peab palju rohkem punnitama, et tunda ka oleks... Eks ikka seepärast, et parasvöötme kliima on midagi muud kui vihmametsa oma. Minu jaoks on see halb, sest pean sama efekti saavutamiseks rohkem jooksma ja see on suurem koormus põlvedele.

T ei teinud trenni, hommikul vara sõitsin hoopis pealinna, andsin töölepingule allkirja ja sain tööarvuti kätte ning seejärel tulin koju, vaatasin veidi tööasju, koristasin ja aitasin kappi lammutada ning tassida, seejärel käisin juuksuris ja võtsin külalisi vastu, öösel vajusin super väsinult voodisse.

K jalutasin metsani ning alustasin juba seal jooksu-kõnni intervalli, sekundeid seekord ei lugenud nii korralikult, jooksin rohkem kui kõndisin ja jooksin ka korraga pikemalt. Põlv ei protesteerinud! Samas seekord läbisin ainult ühe järta ringi, aga selle kompenseerimiseks läksin tagasi mööda raudteetammi, kus ka enamasti jooksin. Umbes nii google mapsi põhjal: 750 m kõndi + 900 m jooks/kõnd intervalli + natuke passimist maantee ääres, et üle tee saaks + u 1,8 km jooks/kõnd intervalli + (kuigi tegelikult tagasiteel sain pm kohe üle tee, ei pidanud ootama)1,1 km jooks/kõnd intervalli + 1,4 km kõndi.

N kuna eelmine päev jäi lihastrenn tegemata, siis võtsin end enne kleitides sopramist kokku ja tegin 45 min matitrenni (soojendus + 30*kõhulihaseid + 30*jalgu). Peale seda hakkasin meenutama, kuidas see meigi näkku panek välja nägigi ja mis kleidid mul kapis on...PG tegi minust ilmselgelt metslase :D Aga õhtul ootas ees pulma minek! Sain esimest korda elus makroone mekkida (piilusin neid juba Pariisis lennujaamas ja PGs ka)...ja üldse liiga palju süüa. Aga noorpaar oli imeilus ja pulm oli ka kaunis, uhke ilutulestikuga ning kõigi traditsiooniliste elementidega. Sugulasi kahjuks rohkem ei olnudki kui meie pere ja pruudi kaksikõde ning nende ema (minu vanatädi). Sellest on natuke kahju, sest ma lootsin siiski oma vanaema poolset väga väheldast sugulaskonda tervikuna näha. Ma ei teagi, millal ma üldse teisi peale vanatädi ja kaksikute viimati nägin...

R ei teinud trenni, hoopis magasin liiga vähe, jalutasin natuke Sagadi mõisa ümber, käisin tädiperega mere ääres jäätist söömas ning mingit suurt kalaparve ja millimallikaid imetlemas, samuti käbidega korvpalli mängimas :D Viimaks jõudsin koju ka ja hakkasin tarantlitele suuremaid terrasid ette valmistama, lisaks tuli ootamatult teha minu kõige "lemmikumat" suvelõputööd ehk heina pööningule tallele panna. Nii tihe mu päev oligi - hommikul pulma otsad kokku, lõunal turism ja õhtul heinategu.

L ärkasin väga hilja st kell 10, uimerdasin ja olin endiselt unine, tegin kapi transportimiseks ruumi ja lugesin natuke kriminulli ("Siidiuss" HP autorilt), siis mahutasin klaase ja serviise uude kappi ning sõitsin rattaga maale sauna (kokku u 8 km). Viimane pole küll just päris trenn, aga parem kui mitte midagi :) Saun aga oli taevalik, võttis mind päev otsa kiusanud peavalu ära.

P lugesin viimaks oma raamatu läbi, sai ometi hakata ka muude asjadega tegelema. Hea raamat on pinnuks silmas, sest paneb elu seisma, kõik vajalik ja muu huvitav jääb tegemata, sest igal vabal momendil on vaja ninapidi raamatus olla :D Koristasin ja tegin viimaks PG suvenriirid sõpradele valmis (no peaaegu). Õhtul...õhtul tegin natuke tööd (sest parim aeg on töösse süveneda natuke enne südaööd...kui oled hommikuinimene tegelikult..khmm) ja  u 30 min trenni ka: soojendus + 18 min kõhtu ja selga matil (30 kordust)+  8 min käsi (20 kordust) + 1 min planku ja rohkem mitte midagi, läksin magama.

Selline nädala ülevaade siis seekord :) Järgmise korrani!

Uuesti otsast peale

Ma olen juba 20 päeva tagasi Eestis. Kummaline, tore ja samas nukker. Kui hetkel ma sel teemal pikemalt ei peatus, sest a) ma olen seda juba oma teises blogis teinud ja b) kell on palju ja pikka juttu ei hakka trükkima. Täna on esimene päev kodus, kui ma üritasin uuesti trennidega algust teha. Mitte, et ma siiani ainult hambad laiali ja jalad seina najal voodis oleksin pikutanud, kuid niisama liikumine ei lähe päris trennina ikka arvesse. Kuigi ma pean tunnistama, et autovaba elu suur pluss on see, et maale ja tagasi (kokku u 8 km), käin ma nüüd jala või rattaga. Samas jah, auto kuluks ikka marjaks ära... Mis läheb teemast mööda.

Kuidas ma siis trenniga algust tegin? Esiteks käisin jooksmas, niivõrd, kui mu põlved seda lubavad, st intervalli kõnd-jooks vaheldumisi. Esialgu lippasin 100 sek joosta ning 30 kõndida, seejärel 80 sek jooksu ja 30 kõndi, sest põlved hakkasid rohkema peale tunda andma. Palju ma jooksin, seda täpselt ei tea. Järtades tegin kaks ringi :) Peaks tegema umbes 1,6 km kõndi + 2* 1, 8 km intervalli + 1,6 km kõndi.

Seejärel tegin pika venitamise peale hilja õhtul lihastrenni: kõhulihaseid ja jalgu matil. No üldse ei tahtnud teha neid asju, aga asendustegevus toa koristamise näol ei kestnud ka igavesti ja võtsin end lõpuks ikka kokku. Tegin ainult 20 kordust kõike, mis on poole vähem mu tavalisest koormusest, aga asja mõte ongi esialgu harjumuse tagasi saamine. See on minu puhul kõige kurja juur, et kui trennid jäävad vahele ja ära mingi perioodil, siis uuesti alustada on mega raske. Kui nädala suudan sundida end regulaarselt mingit sorti trennilaadset liikumist tegema, tuleb tuhin ja hoog uuesti sisse ja harjumuse jõud annab laiskusele kere peale. Loodan, et nii ka sel korral.

Kohustuslik trenniblogi

Juba jälle on esmaspäev, küll see aeg alles lendab. Peaks siis taaskord trennidest rääkima. Midagi erilist ei teinud see nädal, sest kõht endiselt keerab. Samas vist läheb etemaks vaikselt ja parem oleks, sest muidu ostsin ilma asjata need 10 eurosed kapslid, kus on kõigest 28% sütt, lisaks veel 28% pärmi ja ülejäänud on muu jura, mis kapsli moodustab. Filtrivett ka enam ei joo, isegi hambaid ei pese selle veega. Vaatab, kas mõjub siis ka... Muidu ikka peaksid kõhuhädad troopikasse tulemise algul kallal käima, igasugu uued bakterid ja nii...aga ju siin on miski muu faktor veel mängus. Igatahes vastik on see keeramine ja valutamine. Võibolla poleks tohtinud mingi hetk mõelda, et söön liiga palju...no soovmõtlemine läheb täide ikka ju. Peab ettevaatlik olema oma soovidega. Sain mis tahtsin - väiksema söögiisu. Tervise hinnaga. Nüüd peaks siis keskenduma soovile, et oleks terve ikka ja hea olla. Seda ju ei saa kuidagi valesti tõlgendada?

Aga läheme asja juurde:

E 50 min kõht+jalad
T -
K 2,6 km kõndi ja 50 min käed+jalad, lisaks 2x20 kummalegi jalale ühte tõsteharjutust
N 2x20 seda jalaharjutust
R 2x20 seda jalaharjutust
L - 
P vihmas tuli paus ja käisime koopas st trenni mõttes u 2 km korralikku mägimatka, mis võttis aega u 2 h, põlv jäi haigeks sellest :( Õnneks täna juba lühikesel tasasemal jalutuskäigul oli ok :) Lisaks tegin 10 min kõhulihaseid ühe video järgi, muud trenni ei teinud, sest põlv valutas...käsi oleks võinud ju teha...mhh. Ahjaa...2x20 jalaharjutust tegin ka ikka :D

Ja oligi kõik. Ma ütleks, et kõhutõve kiuste oli tulemus päris hea. Kui kõhujama poleks, siis ma ilmselt nii ei arvaks, siis ei oleks rahul nii vähesega :D

Trenniblogi: vihm ja kõht

See nädal algas tublilt, aga lõpp vajus ära. Tundub, et normiks on saanud kaks trenni nädalas kolme asemel. See on loomulikult parem, kui mitte midagi, kuid tahaks siiski selle kolmanda ka ära mahutada. Muidugi loll, kes vabandust ei leia. Mina loll pole, mul vabandused olemas. Aga vabandamise asemel võiks laiskust rohkem nahutada ja aega paremini planeerida. Jalutama tahaks minna jubedalt, aga kuivaperioodi alguse asemel otsustas Ilmataat meile hoopis vihmaperioodi tippu näidata.

E jalutasin 2,6 km
T jalutasin 2,6 km ja tegin 60 min trenni ka (kõht+käed+kardio)
K 55 min trenni (kõht+jalad)
N - plaanitud puhkepäev
R - käisime linnas tööl ja külmkappi täitmas, lisaks hakkas õhtul kõht vastikult keerama
L - kõht ikka jamas kergelt, miks, ei tea...vesi peaks olema korralikult puhas tänu filtrile ja midagi halba ka nagu söönud pole, kuid siiski on meil aegajalt mingi kõhujama kallal, õnneks niivõrd kerge, et ainult keerutab, kuid ega seegi meeldiv ole
P - kõht enam ei jamanud, aga laiskus tuli ja seekord võitis ka

Vähemalt täna tegin trenni, tubli 50 min! Aga 10 min kardio pidin lõpust ära jätma, sest kõht hakkas jälle keerama. Mismõttes nagu? Millest? Igatahes ma siis lamasin peale kõhu-jala trenni voodi peal ja oigasin, et paha on, nii umbes 5 min, siis  hakkas parem ja nüüd peale pesu pole enam midagi viga. Aga kõht on ikka mingi põhjusel selline hellake, peab temaga rohkem arvestama lähipäevil. Ei tea, kus see kurjajuur on ka...mhh.

Üks tähelepanek veel trenni poole pealt: kui varem jõudsin tunniga kõik lihasgrupid läbi käia, siis enam ei jõua. Ilmselt seetõttu, et lisasin mõned uued harjutused ning teen neid ka niimoodi põhjalikult, tunnetades, mitte kiirustades. Lisaks katsun iga kord ka vähemalt 10 min kardiot lõpetuseks teha (kuigi saan selle peale kommentaare, et kas elevant pääses lahti või...aga hüppamine on parim ju :D). Tavapäraseid harjutusi ei taha ka välja jätta, sest need mõjuvad endiselt, 40 kordust täis teha ei ole niisama lihtne, vaid on tunda ikka, et lihased teevad tööd. Samas mul pole ammu lihased valusaks jäänud järgmiseks päevaks. Vahel on natuke nagu väsinud, et on tunda kohe, et tuleb ikka päev puhkust ka anda, kuid lihasvalu pole ammu olnud... See pole otseselt halb ju, aga siiski. Vahel ma mõtlen, et kas üldse mõjub... Samas vähemalt hea enesetunne on tänu trennile (õnnehormoonid jeei!), seega ma ikka jätkan nii usinalt, kui suudan. Küll see töö ükskord välja ka paistma hakkab.

Trenniblogi: nädala kokkuvõte

Mõtlesin see nädal korra, et miks ma pidin selle trenni teemalise rubriigi siia tegema. Nii kiire nädal oli jälle, et kuidagi ei mahtunud see liigutamine sinna ära. Aga mis seal ikka, vahel on ka selliseid nädalaid ja vahel ka mitu tükki jutti. Võibolla just see, et ma teadsin, et pean siia kokkuvõtte tegema, sundiski mind ikka natukenegi trenni tegema. Muidu oleksin ainult hambad laiali pikutanud vabadel momentidel :D Ei, kohe päriselt, ma ei jõudnud isegi joonistada...

Igatahes selle nädala trennid on siis järgmised:

E -
T -
K -
Jep, just nii... E ja K oli töö ravimtaimedega ja aeg möödus autos või kuivatis, T passisin vist niisama maha või ka mitte, ei mäleta, aga trenni igatahes ei teinud.
N 65 min trenni (40 x kõik lihasgrupid+soojendus ja venitus ka ikka, need on alati)
R 4,8 km + 2,6 km jalutamist, õhtul 2 harjutust kõhulihastele ka
L - (poe- ja linnapäev, esialgu olid toredad plaanid kuskile randa või matkarajale ka minna, kuid pidime hoopis jälle mitu tundi ravimtaimedega mässama, nii palju siis vabast päevast)
P 2,6 km + 2,6 km jalutamist liblikavõrguga :) See oleks peaaegu kogu trenniks jäänud, sest välja arvatud see aeg, mil metsas olin, piinas mind pidev kerge peavalu. Selline vastik väikene, et häiris, aga samas ei tahtnud tabletti ka võtta. Üldse oli selline jõuetu olla, et midagi ei jaksanud teha. Aga ei, ma polnud haige, seekord võin hoopis kogu täiega hormoonide vabanduse taha peitu pugeda. Aga nagu hormoonide põhjustatud jamadel kombeks, tulevad ja kaovad hetkega ning seega avastasin ühel momendil, et mul on täitsa mõnus olla. Ju hormoonitasakaal loksus paika tagasi. Seega tegin  65 min trenni ka ikka (10 min soojendust, 10 min kõht, 20 min jalad ja kann, 10 min käed, 10 min kardio - mõtlesin neid hüppeid tehes, et suren ja kallis mõtles teises toas, et karu on tuppa tulnud...ja lõppu 5 min venitust).

Seega nädala algus oli trenni poolest vilets, aga lõpp enam mitte. Nii hea, et kuivaperiood vaikselt algab, saab üha rohkem jalutama. Suuri siniseid Morpho'sid lendab samuti praegu eriti palju ringi, saab võrgutades veidi intervalltreeningut ka :D

Lähen paksuks ära vist

Kas ma tegin siis eelmisel nädala trenni või ei? Noh.... ütleme, et natuke ikka sai liikuda, aga oleks võinud rohkem.

E laisklesin maha, tegelikult mul oli joonistamistuhin sel päeval ja tagant järgi väga ei kahetse, et sellega kaasa läksin, sest viimastel päevadel on pliiatsiga läbisaamine jälle raskem olnud
T hästi pikk tööpäev, peale seda täielik laip ja vara magama, trenn 0
K puhkasin ikka veel pikast päevast,  passisin päev otsa, aga õhtul tegin ikka kätele ja kõhule trenni natuke
N jälle pikk tööpäev ja trenn 0
R jalutasin 2,6 km ja tegin 50 min trenni ka
L ei mäleta, mis peale linnaskäiku sai, kuid ilmselt passisin niisama
P võtsin end kokku ja tegin ühe korraliku 60 min trenni, tavalisele matil aelemisele, jalatõstetetele ning kükkidele lisasin seekord ka hüppamist, mõjus, sest järgmine päev oli tunda natuke; jalutasin ka jälle oma tavalise lühikese otsa (2,6 km)

Ehk et ei saanudki oma kolme korralikku trenni nädalas kokku. Jalutada ka mitte eriti. Viimane ajas kohati meele mustaks, sest siis kui pidin autos istuma, olid vahepeal nii ilusad ilmad, et oleks tahtnud pikemale matkale metsa minna. Aga eks see ole see Murphy, et siis kui olen vaba ja kodus ning saaks metsa minna, sajab mõnusalt, aga muidu paistab päike. Igatahes nüüd pean küll tõsist plaani esimesel võimalusel mägesid vallutama minna....võiks uuesti kullakaevanduse juures ära käia, seal on selline korralik tõusude ja langustega tee, et on paras trenn isegi siis, kui ma oma teotempos jalutan (aga ei saa kiiremini, sest iga krõpsu peale on vaja seisatada ja pilguga metsa puurida, sest nii näeb igasugu huvitavaid loomi/linde :P). Tartus oli selles mõttes lihtsam jalutada, sest seal polnud eriti midagi põnevat vaadata ja sai ikka korralikku tempot teha.

Muidu mul on viimasel päeval vist paeluss või midagi...selline nälg on kallal, nagu keegi sööks kõik toidu ära enne, kui see suust kõhtu jõuab. Eile ainult õgisin ja täna pole ka parem. Selline paks tunne kohe seepärast. Mina ei tea, mis toimub. Võibolla hormoonid mõjutavad midagi, aga samas on ju naistel alati tore kõiges ebatavalises hormoone süüdistada. Aga selline õhupalli tunne on, et mõtlesin juba korra, et peaks veel toitumispäevikut ka pidama hakkama, et no lihtsalt pärast natuke objektiivsema pilguga vaadata, kas ma tõesti sööngi nagu elevant või kujutan ette lihtsalt seda. No ja selle õgimise kõrval on eriti kehv tunne, et trenni pole väga teinud eksole... Ohjah... Õgardlus võiks ära lõppeda, siis oleks kohe normaalsem olla. Aga tegelikult pean süüdlaseks seda, et olen liiga palju süsivesikuid söönud ja see on lchf-i tasakaalu paigast ajanud ning nüüd ajab sööma. No oli seda litšijogurtit ja neid ingverikomme vaja? :D Jep, oli jah. Ma tahan uusi põnevaid asju proovida.

Nii et ilmselgelt jäävad trenni mõttes korralikud kiirkõnnid ja rohkem magusavabad nädalad tagasituleku aega. PG on siiski avastamiseks, kogemiseks ja nautimiseks. Küll mul on Eestis aega oma kaalu pärast põdeda. Siin olles keskendun pigem lihastreeningule ja unustan ära, et suure maja vannitoas on täispikk peegel ja kaal....kui see vaid nii lihtne oleks.

Mul ongi pidev dilemma sellega....ühel kaalukausil on tervislikumad eluviisid ehk rohkem liikumist ja vähem jama-toitu, teisel kausil on kõik uued ja huvitavad söödavad/joodavad asjad, mida PG pakub, ning seda õiget tasakaalu nende kahe vahel ei ole ma enda jaoks veel leidnud. Lisafaktorina see, et ma tegelikult ju ei peaks "tööl" käima, st see pole minu töö ju. Aga ma käin abiks ning seltsiks ja pidevalt näeb midagi hullult vahvat tänu sellele. Samas, kui koju jääksin, saaksin metsa avastada. Kuid Murphy  on ju see, et sel korral, mil mina kaasa ei lähe, on just eriti põnev, seega peab (peaaegu) alati kaasa minema noh! Mul on ju ikka veel erinevalt mõnest õnnelikust kõik need jaaguarid, margay kassid ja pekaarid nägemata! Ning paraku näeb loomi millegi pärast just teel autoga sõites, mitte metsas jalutades....mhh, mis loogika. Ok, jalutades näeb ka. Aga no mine sa tea, kumb see õigem valik on ikkagi. Homme jälle seisan sama otsuse ees..ilmselt ikka lähen "tööle"....ja saan selle eest tundide viis autos istuda... Vähemalt on ilm ilusam, kuna mäest all on alati ilusam või kui rannikul ka kole ilm on, siis siin on nagunii ka, sest vastupidist esineb väga harva.

Ok, aitab küll. Kui pikaks võib ühte igavat postitust venitada. Mul endal nõme kirjutada juba. Ilmselt oleks lõbusam, kui oleksin megatubli olnud ja eesmärgid oleksid kõik täidetud. Teinekord saab ehk sellest rääkida :D Vähem vingumist ja rohkem tegutsemist!

Mis see trenniblogi üldse olema peaks?

Suur trenniblogi küll, ise pole mitte midagi enam trennist või seonduvast kirjutanud. Samas ma olen ülirõõmus, et ma pliiatsi jälle kätte olen võtnud. Nüüd oleks vaja, et saaks mõlema korraga toimima. Jep, nimelt see nädal pole just eriline trenninädal olnud. Ma pole kordagi midagi teinud...

Eelmine nädal käisin vähemalt kolm korda korralikult jalutamas ja tegin ka kolm korda 50 min trenni. Nüüd aga...ma ei mäleta, miks esmaspäeval midagi ei teinud, aga teisipäeval olin terve päev sõidus ja koju jõudes sedavõrd kurnatud, et väsimust jagus kolmapäevagi.  Täna (K) ma konkreetselt lihtsalt istusin arvutis või joonistasin või sõin. Vahelduseks kantseldasin kassi, sest too oli totaalne pätu: tõi linnu, keeras tarantli puuri upakile, ronis mööda sääsevõrku katusele ja tramburaitas seal ringi ning viimaks hakkas sirutusalusest nööpnõelu välja sikutama ja nätsutama! Päriselt, milline kass üritab nõelu süüa?! Enesetapusoov? Ma pärast ikka jälgisin teda korralikult, kui ta ringi käis, et mis opakusega järgmiseks lagedale tuleb...

Ja siis ma mõtlen siin vaikselt, et millest kirjutada. Millest üldse trenniblogides kirjutatakse? Näidatakse enne/pärast pilte, mõõdetakse kadunud sentimeetreid ja kilosid, postitatakse toidu- ja motivatsioonipilte ning loetletakse ülitäpselt, mis trenni ikka tehtud sai. Ma kohe ei teagi... See pole päris see, kust ma alustada tahan või millest üldse kirjutada tahan. Sentimeetreid võiks kaotada küll, aga mul pole siin mõõdulintigi, no ja selleks ei hakka ostma ka. Kaalu pole mõtet jälgida, sest kui ma lihast juurde tahan, siis saa sa aru, mis see hea on, kas see, kui tõuseb või see, kui langeb või see, kui paigal püsib. Enne/pärast piltide jaoks oleks vaja see pärast ära oodata... Toitumine, vot sellest võiks ehk natuke rääkida. Ja ilmselt siis iga nädal teha väikese kokkuvõtte ka, et kas tegin trenni või ei, sest siis on häbi kui ei teinud ja vot motiveerib rohkem pingutama ja vähem lohetama. Selle võiks ka ehk kirja panna, kui jõuan jälle mõne kätekõverduse rohkem teha või rasked harjutused muutvad lihtsateks (siis tuleb muidugi rohkem kordusi või veel raskemaid harjutusi tegema hakata). Selline areng on palju mõnusam jälgida. Kusjuures kallis on juba paar korda maininud, et käelihas on ilusti näha, hehe. Äkki tulevad need lõuatõmbed ka ikka kunagi ära!

Selline lugu, lähen teen ruttu mõned kõhulihased ja kätekõverdused ka ikka. Siis pole vähemalt täiesti nulli päev täna! No ja ei saa nii ju, et sõbranna räägib rõõsalt, kuidas tema on neli tundi täna spordiklubis ja kohe varsti saab treeneriga ka jõusaali ning mina samal ajal mugin isetehtud bountyt ja kiidan, et on teine ikka tubli küll ja tahaks ka ja kade olen ja siis võtan ühe bounty veel ning passin edasi arvutis.

Kihlveo tulemus

Aprill sai läbi ja kihlvedu ka. Mina alla ei andnud ja tegin tublilt trenni, seega loomulikul oli minu subjektiivne arvamus, et mina kaotaja küll ei olnud. Muidugi mu kaasa pole ka eriti seda tüüpi, kes kaotust tunnistaks... Kuna meil oli juba varem kokku lepitud, et kui mõlemad on tublid, siis on selline variant ka võimalik, et mõlemad võidavad, siis see meie kihlveo tulemuseks ametlikult kirja saigi. Ma võiksin vaielda, aga ma ei tee seda, sest mõlema tubliduse tasu on ägedam, kui ainult ühe võit ;) Nimelt me peaksime nüüd minema Sauli. See on külake keset PG-d, kuhu pääseb ainult väikelennukiga. Organiseerimine ja korraldamine on elukaaslase õlul, sest minek tuleb kooskõlastada siinse pererahvaga. Vaatame, mis sellest saab. Kui Sauli ikka ei saa, siis saab edasi vaadata, et mis saama hakkab.

Trenni poole pealt on mu järgmine eesmärk ikka tublilt seda oma eluviisi osaks harjutada. See nädal on hetkel piirdunud kahe 50 min treeninguga ning mõningate jalutuskäikudega, kuid kaks päeva on veel ees ja ma usun, et saan kolmanda päeva ka ikka ilusti kirja. Kolm on miinimum, millest rohkem võib trenni teha, aga vähem ei tahaks...

Lisaks tahaks toitumise osas veidi kriitilisem olla lähimas tulevikus, sest selle nädala algusesse mahtus korralik ports kodust lchf snickersit. Samas ei taha ma siin olles mingeid suuri piiranguid peale panna, sest kui on võimalus süüa rambutane, oga-annoonasid ja kannatuslille vilju, siis seda ma ka teen. Koju tagasi minnes seda võimalust ju enam pole. Samuti ma ei kavatse loobuda laupäevastest jäätiseputka külastustest. PGs on maailma parim jäätis, ausalt. Kõik need erinevad puuviljade ja muude viljade maitsed on lihtsalt fantastilised. Küll aga olen ma tublilt vähendanud pasta ja riisi osakaalu nädalamenüüs. Mõni nädal saab üldse ilma nendeta. Pole üldse raske teha endale nt brokkolit ja lillkapsast ning samal ajal kallimale hoopis spagette tomatikastmes.

Nii palju siis tervise-trenni poole pealt hetkel. Tsau!

Harjumuse tekitamine

Ma ei teagi, kust otsast selle trenniblogiga pihta hakata. Ega ma ei viitsi siia ju jumala eest mingeid minutilise täpsusega tehtud harjutusi üles lugema hakata vms. Küll aga võin ma näidata, mis ma viimased 10 nädalat teinud olen või ei ole. Selline tabel on mul magamistoa seina peal:

Tabelit hakkasin täitma, siis kui elukaaslasega sai kihla veetud, et aprilli lõpuks olen mina paremas vormis ja peenem ning tema on paremas vormis ja raskem. Selline subjektiivne kihlvedu, sest hinnata nagu väga ei saa ju, kui palju kumbki edenenud on või et kumb paremini hakkama on saanud. Eks paistab, mis järgmise nädala lõpus tulemuseks otsustame ühiselt. Kihlveo põhiline mõte seisnes aga ikka selles, et mul oleks nii piitsa kui ka präänikut ja ma hakkaksin end ka reaalselt liigutama, mitte ainult ei mõtleks, et võiks ju... See põhiidee täitsa töötas nagu näha nii, et super tore :) Muidugi oli kehvemaid ja paremaid aegu trenni tegemise poole pealt ja toitumise pealt ammugi, aga asi siiski võttis mingi suuna. Ma ei ole kunagi nii pikalt järjepidevalt üritanud trenni teha. Ma algul ikka pelgasin, et ma lihtsalt passin niisama ja lasen minna ning saan ainult piitsa (kaotaja peab kuu aega nõusid pesema ja teisele ühe söögikorra kuskil restos välja tegema). Paistab nüüd, mis peale kihlveo lõppu saama hakkab. Üldine eesmärk oli/on ju ikka eluviisi muuta mitte mingit ühekordset trennikest ja dieedikest pidada. Aga hetkel tundub, et ega ma väga ei taha ilma trennita olla :D Paar päeva niisama ja juba hakkab jubedalt kripeldama...

Täna võtsin selle tabeli seina pealt alla ja pöörasin teist pidi. Homme algab ju 11. nädal :) Hästi mõnus on, kui on selline ülevaade oma tegemistest. Eks selleks see jutt siin ka...

Tegin täna ka paar pilti, et hiljem saaks enne/pärast võrdlust teha. Kahju, et ma, va ohmu, neid kihlveo alguses ei teinud. Mis seal ikka, on siis nüüd vähemalt midagi olemas ja jälle põhjust 10 nädalat otsa teha, et pärast pildid ka ikka tuleksid :D Ise väga ju muutust ei näe, kui muutus on väikene ja tuleb pika aja jooksul.

Järgmine ülesanne on mul leida kõigile oma mati-harjutustele alternatiivid, sest keha ilmselt juba harjunud samade vanade asjadega. Vahepeal said mõned uued harjutused juurde otsitud, kuid ma tunnen, et oleks vaja põhjalikumat muutust. Kasvõi juba selle pärast, et mul ikka huvitav oleks. Jilliani treeningvideo sai ka just nimelt selleks otstarbeks välja otsitud, et vaheldust oleks. Kui trenn liiga üksluiseks ära vajub, siis mu tähelepanu hajub ka peagi ja muud asjad tunduvad kohe palju-palju põnevamad....

Järgmine kord räägin, kes kihlveo võitis :)

Motivatsiooniblogi: trenniblogi

Blogi kujundus sai valmis ja ma olen nii elevil. Uus ja värske lelu mängimiseks, ainult käiks ja vaataks. Ainult, ei ole veel midagi vaadata... Ja kui mul enne oli ideid oi, kui mitu, et mida ja kuidas ma siia kirjutan, siis nüüd on pea tühi...mida ma siin üldse teen? Milleks uus blogi? Miks asja nii keeruliseks ajada?

Motivatsiooniblogi. Milleks ma motivatsiooni vajan? Üks vastus on trenniks! Ma olen loomult laisk. Koolis ja tööl kompenseerib mu loomuomast lohelikku eluviisi tugev kohusetunne ja südametunnistus, mis ei lase asju tegemata jätta. Mingil imelikul põhjusel aga ei toimi see tasakaalustav jõud minu isiklikus elus ja ajas. Nagu teised inimesed oleksid olulisemad kui mina ise. Kui mu laiskus kahjustab ainult mind ennast, siis on südametunnistusel uneaeg ja kohusetunne loeb lambaid. Ma ei taha, et see nii oleks!

Seega esimene eluline teema - tervis.

Mul ei ole tervis korrast ära.* Aga see ei tähenda, et mu eluviis ei võiks veel tervislikum olla. Selle all pean ma silmas natuke korralikumat toitumist ja rohkem liikumist.

Mul on selline komme, et ma hakkan suure hurraaga trenni tegema, sest ikka tahaks täiuslikumat keha nii välimuses kui ka funktsionaalsuses. Ma teen ilusti trenni nädala, heal juhul kaks, veel parema juhul kolm...ja siis on kõik. Tuleb midagi uut ja trenn ununeb mitmeks kuuks. Ma olen mõtisklenud, miks see nii on. Algul arvasin, et äkki ma alustan liiga intensiivselt ja seega on loomulik, et keha ise keeldubki edasi jätkamast tapjalikus tempos. Aga seda ma ei usu. Tempo lihtsalt pole olnud tapjalik. Ma olen pigem tasa ja targu tüüpi treenija. Pigem on süüdi lihtsalt mu vähene püsivus, ilmselt siis ka motiveeritus ja see, et mulle lihtsalt ei meeldi teha ühesugust trenni päevast päeva. Tõsi, ma armastan hilisemaid õnnehormoone, mis on tasuks korraliku rahmimise eest, aga ühesugune asi muutub minu jaoks nüriks. Siin on ainult üks lahendus, tuleb leida enda jaoks sobiv trenn. Parem kui mitu trenni, sest siis on vaheldust ka.

Ma leidsingi. Jooksmise. Ideaalne mulle. Ei pea toas nürilt passima, saab värsket õhku ja loodusesse. Aga. Ma pole üle aasta jooksmas käinud. Miks? Sest mu põlvedele see ei meeldinud. Ma tegelikult ei tea, mis teema mu põlvedega on, sest nad jäävad valusaks ka matkates. Võtmesõna tundub olevat ebatasane pinnas ja liigne põrutamine. Õnneks pole see häda mind nüüd mõned kuud kimbutanud, kuid ma annan veel aega ja ei tõtta jooksurajale.

Selle asemel ma jalutan, kui ilm vähegi lubab ja teen kodus lihastrenni. Kodus on mul ainsad abivahendid matt, tool ja mu enda keharaskus, vahel ka veepudelid. Hetkel ajab asja ära. Põhiline on ikka see, et ma teeks seda trenni, mitte ei passiks niisama....

Pikk jutt, vilets jutt. Lühidalt ma kavatsen siin hakata kajastama oma edasijõudmisi ja tagasilööke trenni ja tervise vallas. Siis on ju nii, et ei ole päris ainult minu enda isiklik asi. Kui hea ja halb tuleb kirja panna, siis ehk ärkavad sõbrad südametunnistus ja kohusetunne üles ning ei lase liialt luuslanki lüüa.

Seega on see siin väikest viisi ka trenniblogi.

* tegelikult mul läheb näonahk katki, punaseks ja ülikuivaks, kui ma liiga palju suhkrut ja jahu tarbin, aga ma pidasin seal rohkem silmas seda, et mul pole ülekaalust tingitud tervisehädasid