Järjekordsed kingitused

Puhkus sai läbi. Ma kasutasin oma vabadust pigem metsi mööda marjul käimiseks ja aeda mööda kassiga koos chillimiseks, kui paiksemateks tegevusteks nagu seda on igasugune kunst. Okei, ma natukene valetan, võrkkiiges raamatut lugedes olin ma küll üsna paigal, samuti peenras umbrohtu välja katkudes. Aga pliiatsi ja paberini mu käsi ja isegi mõtted suveilmasid nautides väga ei jõudnud.
Seetõttu on mul puhkuse ajast ette näidata kõigest kaks joonistamistuhinat. Esimene pilt on tehtud ülemusele pulmakingiks. Kasutusel olid A3 paber ja markerid, pooltühjad vildikad ning üksik halli tooni värvipliiats.

Mets

Teine pilt/pildid on minu ühele väga heale sõbrale (hilinenud) sünnipäevakingiks. Neid on nii mitu, sest kunagi talvel punnisin esimese koolitööde vahepeal valmis, siis vaatasin, et see ei lähe kingituseks mitte ja tegin järgmise versiooni, mille mõne hetke pärast taas välja praakisin, kuna pidasin toda ikkagi liiga lohakaks ja detailivaeseks. Seejärel valmis puhkuse lõpus see viimane uus ja minu enda arvates kõige parem versioon. Kõik on A3 suurusel pabril (kuigi mustvalge on kribu seal) ja kasutatud on markereid, vildikaid ja viimase puhul akvarelle ning värvilisi markereid.

Esimene versioon "Rööviku ja hüäänkoerasõprus - kingitus".

Teine versioon "Rööviku ja hüäänkoerasõprus - kingitus"

Kolmas versioon "Rööviku ja hüäänkoera sõprus - kaisus".

Kunstikoolitööd vol 4

Fotokursuse väljapanek

Väljavõte tehtud animatsioonist

Kompakursus kaks sai sellise tulemi:

Veidi kirjakunsti

Veidi voolimist

Veidi arvutis pusimist

Ja ma arvan, et nüüd aitab küll töödest. Kõiki ma ei näidanud, aga no kes neid kõiki ikka vaadata jaksab, kui ma neid isegi üles laadida ei jaksa :D

Aga aastane vaikus on nüüd tasa, eks? 

Kunstikoolitööd vol 2

Kui ma lugesin tunniplaanist, et meil on tulemas selline valikaine nagu loomade ja taimede joonistamine, siis....polnud küsimustki, et ma sinna lähen!

Esimene joonistamise kursus:

Teine joonistamise kursus:

2 nädala juttu

Üks kirjutamata jäänud nädal:

Ma ei mäleta täpselt, mida ma tegin. Okei, valetan. Esmaspäevast neljapäeva hommikuni olin kassina tööl, mis tähendas sellist hiirepüüki nagu ma juba kirjeldasin. Seekord oli üks transekt kodu lähedal, mis oli mõnus :) Lisaks sain ühest püünisaugust kasetriibiku! Armas seljajutiga ja pika sabaga "hiireke", kes  käe soojuse peale vaikselt virgus ja peenel häälel viiksuma hakkas. Metskitse nägime ka kahe meetri pealt, ei tea, kes oli rohkem üllatunud, kas meie või kits. Loomake oli küll päris ehmunud näoga, vahtis meid mokk töllakil ja ei teadmud kuhu poole parem pageda oleks. Ilmselt rääkis pärast teistele kitsedele, et nägi inimesi niiiiii lähedalt :D Hiljem nägime kolem kitse veel. Tore oli lõksuliini läbides vahelduseks hiirtele ja tigudele muid loomi ka näha.
Muidu aga ei teinud mingit erilist lisatrenni. Korra mõtlesin hantlid kätte võtta, aga ei... Eks ma olin sellest pidevast kella kuuesest ärkamisest ja metsas rühkimisest lihtsalt liialt väsinud.

Neljapäeva õhtuks sõitsin "ämma" poole ja seal natukene sõtkusin vist ratast ka, kuid mitte rohkem, kui 5 min korraga ja mitte rohkem kui kolm korda kokku.

Reede hommikul nautisin und, aga pärastlõunaks sõitsin Särghauale sügiskooli. Mingi hetk laupäeva õhtul pugesin oma tuppa urgu peitu ära, sest mul oli lihtsalt vaja omaette olemist, aga muidu ma täitsa nautisin seda, et nägi jälle mõningaid kursakaid ja kuulis põhjalikumalt seakatkust ja muust huvitavast. Mis veel põnevat...ahjaa! Habelendlasega tegin tutvust! :) Paraku olin ma teisel ööl juba varakult magamas ja seega jäin teistest nahkhiirtest külalistest ilma, aga vähemalt ühte nägin! Muidu oli aga sügiskool üks jube õgimine, sest pidin ju kalli piletihinna tasa sööma :D Jalutuskäik loomajälgede otsimiseks oli ka lühike, heal juhul nii kolm km ülirahulikus tempos. Ei olnud trenn, aga oli niisama tore ja natuke hariv. Aga mulle pakuti tööd, nüüd on mul ehk peale oktoobrit kohe kahe asja vahel valida (kolme, kui bioloogiaõpetajat ka veel vaja oleks :D). St rohkem palka ja veel rohkem erialase töö kogemust ning huvitavaid väljakutseid. Väljavaated on head. Eriti ootan ma aga tuleva aasta kasetriibiku projekti, sest see sisaldab lisaks arvutitööle ka välitöid ja võibolla...võibolla saaks sealt isegi doktorantuuri minekuks teema....

Aga olemegi juba käesolevas nädalas järjega:

E hommikul sai suhteliselt kaua magada, mis oli mõnus ja tekkis juba väljapuhanud inimese tunne :) Õhtuks startisime aga Lahemaa suunas, et viimane püügitransekt maha panna (st 4 km lõksude paigutamist, orienteerumist ja kõndimist 4 h jooksul :D). Oravat kohtasime. Õhtul aga avastasime, et 16 eurot näkku andis meile ööbimiseks terve maja, mitte näkase nõukaaegse remondiga pesuruumi ja suvalised voodid! Nimelt oli ülejäänud puhkemaja tühi ja seega kaminaruum, köök ja saun  ainult meie päralt. Jah, meil oli kamin! Nii hubane ja mõnus! Meil oli köök! Kohe sõitsime Loksale poodi, et saaks päris sööki teha, mitte ei peaks külma viinerit järama. Ja meil oli saun! See jäi teisipäevaks :P

T hommikul oli hiiri vähe (4 km jalutamist pooleteise tunniga). Päev oli vaba. Kes magas ja kes otsustas end käsile võtta. Ei, mina ei maganud :D Peale kosutavat hommikusööki (peekon, munad, kurk ja kodujuust, njämm) läksin hoopis metsatukani, kus 100-meetrine looklev rada viis mu mereranda. Kõmpisin seal natuke edasi-tagasi ja vaatasin, kuidas vetikad haisesid. Imestasin omaette, miks krabiurge üldse liivas näha pole, kuni mõne sekundi pärast jõudis kohale, et ahjaa, see pole ju PG! Kümne minuti pärast olin puhkemaja juures tagasi, sest rannas oli jahe. Vähemalt nägin merd. Kuna mu abiline magas õndsat und ja arvutis ei olnud midagi teha, otsustasin laiskust ignoreerida ja vabandusi mitte otsima hakata ning viimaks ometi trenni ka teha. Seega tadaa...55 minutit soojendust, kõhtu ja jalgu! Olin endaga äärmiselt rahul! :D Rääkimata sellest, et trenn tegi tuju megaheaks nagu ikka :)
Õhtul jalutasime oma transekti jälle läbi (4 km rekordiliselt 1 h-ga). Seejärel mõnulesin aga kassina kamina ees soojas ning käisin saunas. Selline uhke majutus tekitas kohe veidi puhkuse tunde, kuigi olin ju tööl :D Kui kedagi peaks huvitama, siis ööbisime Hara Puhkemajas.

K viimane kassihommik (4 km kõndi) ja õhtul olin juba kodus, kus tähistasin viimaks pere keskel sünnipäeva. Enne tõin raamatukogust uue virna lugemismaterjali, tõesti ei tea, kas suudan need ka seekord tähtajaliselt läbi lugeda :D Ema kokkas erakordselt mõnusa õhtusöögi (tervisest pakatav püreesupp krevettidega, täidetud sibulad...ise ka imestan, et need mulle maitsesid!...ja tervislikum ploomi-õunakook st et koogis oli mitu erinevat jahu, ükski neist polnud tavaline nisujahu - pähklid! ning suhkru asemel oli väheke mett). Päris õhtul vaatasime veel loodusfilmi Emajõest. Muhe :)

N mitte mingit trenni :( Hommikul sõitsin hoopis Tartu, kus  loovutasin KITTi ülemusele, viisin sõbrale punalaik-haavasuru (kui ma liiki õigesti mäletan) rööviku, kulutasin rämedalt raha pesu peale (sõltlane....tegelikult mul oli vaja reaalselt ka ja pole minu süü, et kõk nii kallis on) ning läksin õhtul sõbranna poole üllatuspeole. Oh, siit saab trenni ka, sest sõbranna poole läheb u 30 min jalutamist ja tagasi tuli ka tulla ju. Aga noh...kui võtta, et ma sõin ja jõin liiga palju, siis mehh... Ei ma ei joonud purju end, aga tegelikult ma kipun juba vaikselt sinna poole omadega, et üks klaas šampust on ka liiast ning tol õhtul asi ainult sellega ei piirdunud ka. Ma ei tea... alkohol ei  tõmba mind üldse. Ma vist jäängi edaspidi ainult selle juurde, et vahel harva ingveriõlu või klaas punast veini. No ei ole vaja hommikul kehva enesetunnet, eksole. Üldse pole vaja alkoholi, kui see eriliselt hästi ei maitse ka. Vot.

R trenni ei teinud, hommikul uimasin niisama, kõht oli raske õhtust ja mõtlesin väheke tõsisemalt, et peaks enda toitumise uuesti normaliseerima ehk käsile võtma. Päev oli sisutihe: kerge arvuti nokitsemine ülemuse pool, joonistamine-jutustamine sõbranna seltsis, väike eneseharimine teadlaste ööl. Küll aga olin ma sel nädalal alles nii hommikul kell 6 ärkamise režiimis kinni, et õhtul tuli ruttu suur uni peale. Sestap mõtlesin üks hetk röövikuid silmitsedes ja vihmahoo lõppu odates, et jään sinna samasse magama. Õnneks jõudsin siiski enne koju :D

L hommikul jalutasin Tamme staadionile, jooksin 2 km intervalli ( 1. km - 30 sek kõndi 70 sek jooksu ja 2. km 40 sek kõndi ja 120 sek jooksu), jalutasin tagasi koju. Kokku kulus sellele u 30 min. Ja siis tegin veel jõutrenni ka! Miks nii tubli...no ei võinud teisiti, kui sai Hunditüdrukuga räägitud, et peab ikka laupäeval trenni tegema ja tubli olema enne uut kunstiõhtut :D Soojendus (sest ma ei teinud lihastrenni kohe peale jooksmist) + kõht + jalad  + natuke käsi + venitus, kokku kulus u 1 h. Hiljem jalutasin veel 3 h linna peal ja poodides. Õhtu möödus mõnusalt kalliga jutustades.

P ärkasin täna peavalu ja veendumusega, et magasin uhke kuuvarjutuse maha. Õnneks peavalu hajus, kui asusin viimaks toimetama ja sooje riideid otsima, et jalutama/jooksma minna ning samuti tuletas sõbranna meelde, et superkuu on alles tuleval ööl.  Halvad unenäod aukudest jalgades, termiitidest, ulakatest poistest ja sellest, et keegi mind jubedalt ära tappa tahtis vajusid ka päeva edenedes unustusehägusse. Seega negatiivsust kauaks ei jagunud :) Isegi see, et telefoni poweri nupp lõplikult otsad andis, ei olnud väga masendav.
Toppisin end riide ja suundusin jalutama: Tammekal üks ring kõndi ja siis kaks ringi jooksu ka (kusjuures esimene jooksuring oli ainult ühe 30 sek jalutuspausiga!) :) Umbes 45 minutiga 2 km jooksu ja natuke alla 3 km kõndi. Ilmselgelt ma olen ülirahul oma tublidusega :D Ehk jooksen varsti juba 3 km. Ma üldse ei uskunud, et ma enam oma põlvedega jooksmist nautida saan, aga intervall lahendab kõik mured. Põlved lähevad vaikselt tugevamaks ka :)
Kõhulihaseid tegin ka natuke (30 kordust ja 3 harjutust).

Nüüd aga lähen kiirelt pessu ja sõbranna poole joonistama :) Hiljem saan linnas gängiga kokku! Loodetavasti peavad kõik kokkulepitud aegadest kinni, sest ilma telefonita neid väga muuta ei saa :D

Tsau!

PG elustik II

Mul on jäänud PG nautimiseks veel umbes kolm nädalat. Võtan sellest ajast maksimumi! Ma valetaks, kui ütleksin, et mul pole seetõttu aega kirjutada, kuna oma päevikblogi täidan usinalt. Aga ma tahan mälestusi salvestada, seepärast olen selles nii tubli. Mida vähem aega on koju lennuni, seda pingsamalt ja rohkem tahan vihmametsa ilu ja põnevust endasse imeda ja talletada. Seega see pesa siin peab veel natukene ootama :)

Natuke PG linnustikku ja üks metsavaim

Meil on hetkel internet rangelt piiratud ja seega ma siia väga ei satu. Netis on vaba voli tegutseda südaööst kuni hommikul kella kuueni, kuid see on ju ometigi kõige magusama une aeg! :) Eks mingi hetk asjaolud jälle muutuvad nagu alati ja siis postitan tagantjärgi jälle tihedamalt. Mul on jäänud PGs olemiseks kõigest poolteist kuud, olekski patt see aeg arvuti taga veeta...

Jällenägemiseni kunagi tulevikus!

Kohtumine väikese draakoniga

Cuvier'i kääbuskaimaniga (Paleosuchus palpebrosus) kohtusin esimest korda ühel kaunil ja põneval ööl, mil üks maksimaalset kasvu (natuke alla 1,5 m) isend blokeeris autotee ning meil oli jupp aega nuputamist, kuidas ta rajalt eest saada, et saaksime oma teekonda jätkata. Jäime seetõttu lausa turistile lennujaama järgi minemisega hiljaks. Samal ööl leidsime kullakaevandusse viivalt teelt mudalombist ka noorukese kääbuskaimani, kes veetis meie seltsis natuke aega, olles vaimustavaks kaaslaseks ja modelliks. Välimuselt meenutas ta väikest tiivutut Smaugi, kuid panime talle hoopis lihtsakõlalisema nime - Kaimu. Pisike Kaimu sõi meie juures olles ära ühe krabi, mõned kalad ja hulga konnasid. Kui talle miski ei meeldinud, siis andis ta sellest märku korraliku sisina-susinaga. Üldiselt oli ta aga oma ajutise pesaga suhteliselt rahul, kui keegi parasjagu teda liiga lähedalt uudistamas polnud. Eelmisel nädalal lasime ta aga tagasi vihmaveelompi, sest kaua vaba hinge ikka kinni hoida... Las elab džunglis ja kasvab suureks ning võimsaks. Võibolla kohtume kunagi veel :)

Elu ilu ehk kohtumine hiiglasega

Sume öö. Hõbedane kuuketas maalis pilve tagant valla pääsedes ookeanile sillerdava valgustee, mis oli lummavalt romantiline, aga samas ka äärmiselt praktiline. Täiskuu valgusest ja linnakumast piisas, et rannas ilma taskulampideta liigelda. Jalutasime mööda veepiiri ja otsisime märke elust. Nimelt olime tulnud täiskuu ööl liivaranda ühel kindlal eesmärgil, et kohata nahkkilpkonna (Dermochelys coriacea).  Sattusime laiale jäljereale, mis pani mind algul rõkkama, et oh, kilpkonna jäljed! Lähemale jõudes aga muutusin kõhklevaks, sest tundus nagu liivas oleks sõitnud hoopis mingi masin, väike traktor või ATV. Siiski mitte! Kaldavallilt pehmest liivast leidsime eest hiiglase. Kilpkonn oli munemisega juba ametis ja ägises aeg ajalt. Meie vajusime mõne meetri kaugusele liiva istuli ning jälgisime lummatult üüratut olendi tegutsemist. Ma jõudsin mõelda, et kilpkonn ongi umbes nii suur, kui ma ette kujutasin, kui hiiglane äkki oma esijäsemed välja sirutas ja kohe palju uhkemad, ahhetama ajavad mõõtmed omandas. Loibadega kaevas nahkkilpkonn liiva aeglaselt, kuid tõhusalt ja nii, et liiv lendas kaarega ka pealtvaatajateni. Kui munad said mitmesse lähestikku asuvasse kohta liiva sisse peidetud ja plats korralikult kinni kaetud, hakkas hiiglane otsime tagasiteed ookeani. Nahkkilpkonnad käivad munemas täiskuu öödel, sest sel ajal on veepind hele ja vihmamets tume ning valguskontrast aitab neil orienteeruda. Paar korda tundus, et linnakuma ajab looma segadusse, kuid siis leidis ta õige suuna kndlalt kätte ja rühkis üllatavalt kiirelt tuldud teed mööda tagasi. Ookeani jõudes tundus hiiglane justkui poole väiksemaks muutuvat, eks seetõttu, et  avar ookean oli võrdluseks midagi muud, kui ümber ringi seisvad väikesed inimesed. Lained neelasid nahkkilpkonna kiirelt endasse, kuid meie jäime veel natukeseks lummatult talle järele vaatama. Nii uskumatult ilus kohtumine. Kogemus, mis pani mind elu ilu veel rohkem au sees hoidma.

Foto nr 4

Neljas teema - natüürmort ehk vaikelu

Maracuja ehk passioon ehk kannatuslille vili

Oh, kuidas ma mässasin selle teemaga. Esiteks mul polnud väga ideid, peale selle, et lähen turule ja pildistan seal...pildistasingi. Aga. Siis ma hakkasin mõtlema, et ma ei taha ikka minna lihtsama vastupanu teed. Noh selles mõttes, et keegi teine on ju kompa juba paika pannud, mina lihtsalt valin pildistamise nurga. Nii õpib vähem. Seega üritasin ikka ise ka.

Esmalt passioonidega, aga siis kui sain asja paika ja juba nägin vaimusilmas, et "ahhaa, selline pilt tuleb teha!", siis läks valgus minema... Mul siin paremat valgusallikat võtta ei ole kui päike. Seega ma ootasin ja ootasin seda päikest ning lõpuks andsin alla. Loomulikult tuli siis varsti päike pilve tagant välja ka, aga ma olin pooliku passiooni juba nahka pannud selleks ajaks. Seega see pilt ei ole päris täpselt see, mida ma tahtsin. Natukene rohkem ruumi tahtsin vasakule poole, et viljad koos varjudega paremini kolmandikujoone peale jääksid, hetkel minu maitse jaoksnatukene liiga keskel...või ma ei teagi..miski häirib.  Ma ei saanud ju proovida ka, et mis see häirib ja ei teagi, kas teisiti oleks parem tulnud või ei...Aga ega see ka nüüd nii vilets pole. Värvid on mõnusad ja kontrast ka selline lahedalt dramaatiline.

Hiljem proovisin pildistada ka oma metsaleide, kuid kui valgus koostööd ei tee, siis ei saa. Kell oli juba edasi nihkunud ja päike ka ning seega ei valgustanud enam seda mõnusat kohta, kus hommikul kannatuslille vilju pildistasin. Mujal aga ei saanud enam sellist dramaatilist tulemust nagu ma tahtsin... Vähemalt ma õppisin selle pildistamise käigus nii mõndagi kasulikku juurde ja sain meenutada, kuidas mulle kunstikoolis juba ei meeldinud eriti ise natüürmorte kokku kombineerida (kuigi siis olin ma selles palju osavam või vähemalt käbedam).

Minu lemmik: draakoniviljad ja muu kraam Cayenne'i turul

Nõrk kompa ja igav valgus aga viljad ise on toredad (leitud kõik Kaw mäe otsast).

Kaunast klaver :) See meeldib mulle ka, aga tundus ka liiga lihtne lahendus.

Õhtused tunded

Ritsikate sirin ja konnade krooksumine, plõksumine, ragisemine ja muud kummalised helid, mida esialgu kahepaiksetega seondada ei oskakski. Üksikute tsikaadide kõrgemad saagimised. Taevas on viimasest päikesekumast sügav tumesinine. Koos päikesega kadus palavus, õhk on mõnus ja malbe, kraadiklaas näitab 25 kraadi. Tundub, et sääsed ei ole veel metsavarjust välja hiilinud, seega on ideaalne aeg võtta matt, minna terrassile ja õhtune trenn ära teha. Kohe, kohe teen selle plaani teoks. Tunnike matil ja terrassil ning kuna tundub tulevat selge öö, siis näen ehk peagi ka, kuidas kuu tõuseb ja maailma taas valgusega üle kallab. Täna on täiskuu, seega on öö uskumatult valge, isegi värvid on silmaga eristatavad. Täiskuu on siin hoopis midagi muud, kui parasvöötmes. Suur, suur lahmakas... Aprillikuu algusega tasub täiskuu öödel mäest alla minna ja randa eksida. Praegu maikuus peaks olema hiiglaslike nahkkilpkonnade munemisaeg täies hoos. Täna jään veel mäkke, kuid homme õhtul seame sammud liivaranda ja kavatseme seal olla seni, kuni kuu tõuseb. Nii väga tahaks näha, kuidas mõni hiiglane lainetest välja rühib... Oh seda ootusõhinat ja põnevust! Ma loodan, et kohtume!

Paljajalu jalutamise riskidest

Mulle on alati meeldinud käia hommikuses kastemärjas murus, suruda varbad sügavale ristikusse ja nautida suvehommiku karget värskust. Siin ei ole ristikut. Aga vesi vihmaveelompides on päikese paist tuline nagu jalapesuvannis ning varba vahel lirtsuval mudal võib ju olla mõni eksootline raviomadus nagu Haapsalu spa-s. Siiski tuleb kurvalt tõdeda tõsiasja, et paljajalu käimine ei ole siin mingi lust ja lillepidu, sest muru on koduks tulisipelgatele, kes erinevalt põhjamaistest rautsikutest, on palju valusama ja pikaajalisema vihaga. Kui üks miniatuurne punane sipelgas jalale satub ja suskab, siis järgneb kibe valu, mis üksi oleks talutav, kuid jalale jäänud feromoonid kutsuvad kibekiirelt ligi ka teised läheduses liikuvad nõelajad. Sinna, kust tulisipelgas oma nõelaga üle käis, tekib punetav laik või paistetus, valu kaob ja asendub vastupandamatu sooviga enda jalg otsast kratsida, viimaks tulevad villid nagu oleks põletada saanud...eks sellest ka sipelgate nimi. Jube sügelus kestab paar päeva ja siis saab hing rahu. Kuniks järgmise korrani, mil paljajalu murul käimine tundub nii hea ideena... Aga vahel on see riski väärt. Päriselt. Paljajalu käia on kõige parem. Kus mujal seda nautida, kui koduhoovis? Metsa all on lehepudi ja kes teab, mis skorpionid, lõgismaod, banaaniämblikud ja padrunsipelgad seal peidus on...pärismaalaste eeskujul sinna paljajalu siiski veel ei kipu. Niivõrd vihmametsaga ühtesulanud ma veel ei ole. Arenemisruumi on veel küllaga :)